Kommunismiohvrite mälestusele pühendatud kirjandivõistlus

Kommunismiohvrite mälestusele pühendatud kirjandivõistlus gümnaasiumiastme õpilastele

 

17. juunil 1940 tungisid Nõukogude Liidu väed iseseisvasse Eesti riiki ning algas okupatsioonide aeg. Kommunistliku terrorirežiimi tagajärel mõrvati, küüditati või vangistati üle 75 000 inimese Eesti veidi rohkem kui miljonilisest elanikkonnast. Lisaks põgenesid mitmed kümned tuhanded võõrvõimu eest välismaale, kellest osa hukkus teel. Tuhanded mehed varjusid metsadesse, et osutada vastupanu ning hoiduda mobilisatsioonist Punaarmesse. Osa neist hukkus lahingutes nõukogude relvajõududega, osa raskete elutingimuste tõttu metsas, osa tabati ja arreteeriti. Ülejäänud ühiskond allutati rangele inimõiguseid rikkuvale kontrollile, mis tagas pideva hirmuõhkkonna, mis Stalini surma järel muutus küll pisut leebemaks ja kaudsemaks, kuid ei kadunud kuni Nõukogde Liidu lagunemiseni 1991. aastal. Seda nii Eestis kui ülejäänud 14s nn liiduvabariigis Nõukogude Liidus, mis allusid Moskva keskvõimule. Igapäevaelus kehtestati tsensuur, suleti suures osas arhiivid, koostati nimekirjad raamatutest, mis olid keelatud ja mille omamine viis karistuseni. Suleti endised seltsid ja õpilasorganisatsioonid, nüüdsest oli lubatud vaid Üleliiduline Leninlik Kommunistlik Noorsooühing. Senised ajalooõpikud väideti olevat täis valesid ning asendati uutega. Teadmisi oma riigi ajaloost peeti ohtlikuks ja varjati riikliku hoolega. Igasugune keelatud informatsiooni omamine ja levitamine võis lõppeda poliitvangi staatusega ja paljudel juhtudel lõppeski. Tuli hoolega kaaluda, kellele ja mida rääkida, et vältida pahandusi, kuni lõpuks ei räägitud enam kodudeski kõigest, millest oleks ehk tahtnud. See kõik pidi kindlustama kehtiva võimu säilimise ja selle ideoloogias mitte kahtlemise, venestamise piires nn nõukogude inimese ülistamise ja oma rahvuse unustamise. Siinkohal on oluline, et terror puudutas eranditult kõiki Nõukogude Liidu rahvusi. 

Eesti iseseisvuse taastades saime võimaluse hakata oma minevikku taasavastama. See ei ole ainult ajaloolaste töö, sest ajalugu koosneb üksikutest lugudest, igaühe isiklikust inimlikust loost, mis kokku moodustavad kogukonna, rahva ja riigi ajaloo. Seepärast alustab Eesti Mälu Instituut traditsiooni ja kutsub õpilasi mõtlema kaasa teemadel, mille objektiivne uurimine oli 50 aastat võimatu, kuid mis ei jätnud puutumata ühtegi perekonda. Mitte ainult; ühe perekonnaliikme sattumine režiimi huviorbiiti mõjutas kõiki tema pereliikmeid. 

Iga aasta 25. märtsil mälestame 1949. aastal Siberisse küüditatuid, kes viidi vägivaldselt oma kodudest ja kellest paljud ei naasnud enam kunagi, surres kas juba teel või väljasaatmise lõppkohtade rasketes tingimustes. Sel puhul kutsume õpilasi heitma pilku minevikku ja mõtlema tagasi kommunistliku režiimi kuritegudele Eestis, mis ei küsinud ei vanust ega rahvust. Ühe sümbolina kommunistlikust terrorivõimust kõrgub Tallinna lahe kaldal Patarei vangla, kus lõppes paljude süütute Eesti inimeste elutee või sai alguse teekond vangilaagrisse. Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaalil on üle 22 000 Eesti inimese nime, kelle Nõukogude võim mõrvas või lasi surra vangistuses või asumisel. 

Ootame gümnaasiumiastme õpilastelt kirjandeid mahuga kuni 8000 tähemärki (koos tühikutega) teemal „Kommunistliku režiimi mõju minu suguvõsale ja läbi selle minule“. Julgustame õpilasi rääkima oma vanavanemate ja sugulaste-tuttavatega, et saada juurde isiklikke mälestusi ja mõtteainet analüüsiks, kuidas Nõukogude režiim on meie lähedaste elu nii füüsiliselt kui ka vaimselt mõjutanud. Kirjandeid ootame aadressile eli.pilve@mnemosyne.ee kuni 29. veebruarini k.a. Kirjandid võib esitada kooli õppekeeles, lisada õpilase ja kooli nimi ning õpilase e-aadress ja kontakttelefon. Kirjandivõistluse tulemused avalikustatakse 25. märtsi küüditamise mälestuspäeva ürituste raames, millest teavitame kõiki osavõtjaid. Parimate kirjandite esitajatele on auhinnaks teemakohane õppereis Peterburi mälupaikadesse ja muuseumitesse.