Kokkuvõte Sofi Oksaneni artiklist, mis avaldati 5.10.2018 väljaandes Suomen Kuvalehti

Illustratsioon: © OUTI KAINIEMI

23. augustil 2018 avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk, esimene omataoline Eestis. Avamispäeva valik ei olnud juhuslik. Samal päeval 1939. aastal allkirjastati Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salaprotokoll oli Balti riikide jaoks saatuslik.

Avatseremoonia oli liigutavalt siiras, põlvkondi ühendav üritus. Mälestusmärk ise jätab võimsa mulje, olles ühtaegu nii elegantne kui ka traagiline.

Aasta alguses, kui Eesti tähistas enda sajandat sünnipäeva, võttis Vene meedia üles teema, nagu tahaks Eesti jälle üht Nõukogude ausammast maha lammutada, sedapuhku Maarjamäel. Kuigi see ei vastanud tõele, kirjutasid lehed, et see on uus “pronksõduri” kriis.

23. augusti mälestuspäev ei ole ainult eestlaste traditsioon. Seda päeva mälestatakse Euroopa Liidus kui totalitaarsete süsteemide ohvrite päeva. Seda tähistatakse ka Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, mõlemas tuntud kui musta lindi päev.

Eelnimetatust tingitult oli avatseremoonial ka palju rahvusvahelisi inimõigusorganisatsioone. Nende tähelepanu äratas aga see, et puudusid lääneriikide esndajad. Ministrid, kes austasid enda kohalolekuga memoriaali avamist, esindasid Ida-Euroopa riike.

Hollandis asuva totalitaarrežiimi ohvreid toetava SGTRS ühenduse juhataja Johann Grünbaueri arvates oleks Euroopa Liit võinud saata vähemalt pärjagi, kui ei muud. Tema nägi selles olukorda, kus Ida- ja Lääne-Euroopa vahel on lõhe, mille tagajärjel Ida-Euroopa maid ja Balti riike ei võeta Läänes tõsiselt. Nende rahvaste mured, lein ja tragöödia ei ole piisavalt olulised. Mõnikord on kohalolek tähtsam kui üllad sõnad.

Memoriaali avamise päev sujus rahulikult, hoolimata Vene propagandamasina katsetest tekitada ärevust.

Isiklikult ei pooldaks ma kunagi Maarjamäe nõukogudeaegse memoriaali lammutamist, kuna kahekõne kommunismiohvrite memoriaaliga on võimas sümbol; tuli, mis oli mõeldud põlema igavesti, on ammu kustunud.

See on sama, mis juhtub diktatuuridega. Ja see on sõnum tänapäeva autoritaarsetele valitsejatele.