TEADUSTÖÖDE KONKURSS
Eesti Mälu Instituudi rahvusvahelisele teadustööde konkursile laekus kokku 18 tööd 13 riigist. Neist artikleid kaheksa, magistritöid kuus ja doktoriväitekirju neli. Auhinnad anti välja kahes kategoorias (magistri- ja doktoritööd; avaldatud artiklid). Komisjoni kuulusid Eesti Mälu Instituudi nõukogu liige professor Tõnu-Andrus Tannberg, Stockholmi ülikooli emeriitprofessor Enn Tarvel ja Eesti Mälu Instituudi vanemteadur Peeter Kaasik (PhD). Ekspertidena osalesid komisjoni töös nõuandvana Eesti Mälu Instituudi teadusjuht Toomas Hiio, teadur Hiljar Tammela ja teadusajakirja Akadeemia Humaniora ning Socialia valdkondade toimetaja Mart Orav.
Magistri- ja doktoritööde kategoorias tunnistas komisjon võitjaks Stefan Gužvica Kesk-Euroopa Ülikooli ajaloo osakonnas kaitstud magistritöö “Õppides leninismi: Jugoslaavia Kommunistliku Partei fraktsioonidevahelised võitlused Stalini “puhastuste” ajajärgul” (Learning Leninism: Factional Struggles in the Communist Party of Yugoslavia during the Great Purge (1936–1940). Tööd juhendas professor Alfred J. Rieber ja oponeeris professor Ondřej Vojtěchovský.
Stefan Gužvica on pärit Serbiast. Ta omandas bakalaureusekraadi Praha Angloameerika Ülikoolis 2016. aastal ning jätkab Regensburgi ülikooli Ida- ja Kagu-Euroopa uuringute doktoriõppes, uurides Kommunistliku Internatsionaali tegevust Stalini valitsemise ajal. Gužvica töötab Kesk-Euroopa Ülikooli ajaloo osakonnas.
Gužvica töö annab põhjaliku ülevaate Jugoslaavia Kommunistliku Partei kogu II maailmasõja eelsest ajaloost, kuid keskendub Stalini “puhastuste” ajajärgule, kui partei peasekretär Milan Gorkić kutsuti Moskvasse, vangistati NKVD poolt ja hukati ning järgnenud fraktsioonidevahelises võitluses tõusis Jugoslaavia kommunistide liidriks Josip Broz Tito, kes juhtis parteid ja vähem kui 10 aasta pärast kogu riiki kuni oma surmani 1980. aastal. Autor toetub revisionistliku koolkonna autorite käsitlustele ja väidab, et kommunistlikud parteid ei olnud ainult Kominterni korralduste passiivsed täitjad ja Stalini repressioonide abitud ohvrid. Ta esitab vastuväiteid üldiselt levinud taotlusele kujutada Jugoslaavia Kommunistlikku Parteid sõdadevahelisel ajal pelga Komiterni ja Moskva marionetina.
Autor kirjeldab kommunistliku põrandaaluse õõnestustegevuse olemust mitte ainult Jugoslaavias, vaid ka laiemalt. Lõpuks pidi kõike juhtima Komintern, kuid totaalne kontroll kogu teabe ja inimeste liikumise üle ei olnud temalegi jõukohane ja jättis võimalusi ka kohalike parteide isetegevuseks. Uurimuses käsiteldavad sündmused ei toimu mitte ainult Jugoslaavias, vaid suuresti Moskvas, aga ka Pariisis, mis oli üks Jugoslaavia paguluse keskusi pärast 1929. aasta riigipööret, ja Hispaania kodusõja internatsionaalsetes brigaadides. Jugoslaavia oli paljurahvuseline riik ning paljurahvuseline oli ka Jugoslaavia kommunistlik liikumine koos sellest paratamatult tulenevate eri eesmärkide, toetajaskonna ja isikutevaheliste vastuoludega.
Lugejat, keda Jugoslaavia asjad otse ei huvita, võiks paeluda haarav kirjeldus Kominterni üldisest asjaajamisest ja ülemaailmse õõnestutegevuse korraldusest. Kommunistlik liikumine ei ole kunagi olnud laiade töötavate hulkade avangard ja seda aitab Gužvica töö taas kord meelde tuletada. Rea paralleele leiab ka Eesti kommunistliku põrandaaluse ajaloo ja Kominterni õõnestustegevuse uurija – vanglakommunistidest töörahva ühisrinde ja rahvarindepoliitikani.
Gužvica töö toetub rohkele kirjandusele ja arhiivimaterjalile nii endise Jugoslaavia kui ka endise NSV Liidu arhiivides ja mis peaasi, on kirjutatud heas keeles ja huvitavalt.
Artiklitest parimaks valis komisjon üksmeelselt Jelena Kotšetkova (Elena Kochetkova) (Riikliku Uurimisülikooli “Kõrgem Majanduskool” Peterburi haru (National Research University Higher School of Economics)) artikli “Tõõstus ja metsad: Alternatiivsed toorained Nõukogude metsatööstuses 1950. aastate keskpaigast 1960. aastateni” (Industry and Forests:Alternative Raw Materials in the Soviet Forerstry Industry from the mid-1950s to the 160s), ilmunud ajakirjas Environment and History, Vol. 24, 2018, lk 323-347.
Elena Kochetkova on sündinud Venemaal. Pärast bakalaureusekraadi omandamist Petrozavodski Riiklikus Ülikoolis 2010. aastal lõpetas ta kaks aastat hiljem magistriõpingud ajaloo erialal. Doktorikraadi kaitses ta Helsingi Ülikoolis aastal 2017. Praegu on ta Riikliku Uurimisülikooli “Kõrgem Majanduskool” Peterburi harus ajaloo-osakonna vanemlektor ning uurija keskkonna- ja tehnoloogiaajaloo laboris. Tal on käsil uurimus nõukogude metsavarudest aastatel 1945-1991.
Kotšetkova artiklit iseloomustab aktuaalne probleemipüstitus, asjakohane uurimimetoodika ning uudse ja eripalgelise allikmaterjali kasutamine. Tema uurimusest selgub, et metsade intensiivne hävitamine tselluloosi- ja paberitehaste lähedalt ja üldse NSVLi Euroopa-osast ning selle tõttu vastavale tööstusele vajaliku tooraine hankimise kriitilised raskused viisid 1950. aastate keskpaigast alternatiivse tooraine (peale puidutööstuse jääkide näiteks pilliroog ja üheaastased taimed) ja mitteraiskavate tehnoloogiate otsinguteni, et säästa ühelt poolt metsa, kuid teiselt poolt toota rohkem (ühtlasi sõjalisteks vajadusteks), kokkuvõttes moderniseerida tselluloosi- ja paberitööstust. Enamikul juhtudel see ebaõnnestus ja metsade hävitamine jätkus. Artiklis vaadeldakse ka metsatööstuse arengu organisatsioonilisi ja tehnoloogilisi aspekte ning toorainekasutust. Stalini-järgse riigi loodusvarade intensiivse tööstusliku kasutamise seisukoha kõrvale tärkava keskkonnateadlikkuse toetatud püüdlused ei viinud mitteraiskava puidukasutamiseni taristuliste ja organisatsiooniliste takistuste tõttu, ettevõtted ei suutnud puidutööstuse jäätmeid ja ühtlasi muud alternatiivset toorainet kasutusele võtta. Tsentraliseeritud ja jäiga süsteemi tõttu ei aidanud sellele kaasa ka Lääne, eriti Soome kogemuse omandamise püüdlused ega seadmete hankimine sealt. 1990. aastate lõpul kasutati metsatööstuses ainult 16% puidutööstuse jääke ja üheaastaseid taimi vaid juhuti.
MAGISTRIÕPPE STIPENDIUMI KONKURSS
Eesti Mälu Instituudi ja Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudi välja kuulutatud magistriõppe stipendiumi konkursile laekus kaks taotlust, millest komisjon (professor Tõnu Tannberg, professor Mati Laur, dotsent Ago Pajur) valis võitjaks esimese aasta magistrandi Simo Jõksi. Uurija tulevane magistritöö analüüsib küüditatute asumiselt naasimise ja rehabiliteerimise protsessi nii tervikuna kui ka isikutasandil. Teemavalik on jätk Simo Jõksi bakalureusetööle, milles autor analüüsis 1949. aastal Eestist kulakutena väljasaadetute kirjavahetust võimudega. Valitud teema uurimisega saab Simo Jõks anda panuse Eesti Mälu Instituudi igapäevatöösse ning toetuda oma teadlasearengus instituudi teadurite kogemustele ja teadmistele
