Artikkel ilmus 21.03.2018 ajalehes Postimees
Eesti Mälu Instituudi nõukogu esimees, ettevõtja Meelis Niinepuu kirjutab, et Patarei vangla idatiiva renoveerimine rahvusvaheliseks mäluasutuseks on saja-aastase väikeriigi kingitus maailmale, mis muudab meid suuremaks.
«Kui ma ema ja vennaga vagunisse ronisin, oli see juba naisi ja lapsi täis. Meile tehti ruumi alumisel pimedal naril. Vahel lubati mind üles akna juurde. Punaarmeelaste hõre ahelik seisis seljaga vagunite poole, püss jalal, tääk küljes. Õhtul tõsteti vagunisse ämbritäis vett. Punaarmeelased ei vastanud ühelegi küsimusele. Mõtlesin isa viimastele sõnadele «Hoolitse ema ja venna eest, nüüd oled sa perekonna vanim mees.» Seejärel meid lahutati. Olin kaheteistaastane.»
Hetkel, mil aastaarvude ja numbrite asemel lasta kõnelda mälestustel, tuleb ajalugu sinu elutuppa. Küüditatute mälestuste lugemine sellel kurval tähtpäeval aitab mõista, kust oleme tulnud ja kui habras on vabadus.
Aastaid hiljem kirjutas Lennart Meri, et selles raudteevagunis ei alanud niivõrd tema teekond Siberisse, kuivõrd teekond Eesti poliitikasse. Selle teekonna lõppjaama lähedale istutas Meri taime, millest kümme aastat hiljem kasvas Toomas Hendrik Ilvese väetatuna välja Eesti Mälu Instituut.
Praegu töötab Eesti Mälu Instituut aktiivselt ideega kinkida maailmale lennartmeriliku, globaalse käsitlusega kommunismikuritegude teaduskeskus ja muuseum Patarei vanglas. Teaduskeskuse näol on tegemist omamoodi Balti ketiga. Sel korral ulatub see meie partner-mäluasutuste kaudu läbi viie riigi, Lätist Saksamaani.
Kokku toetavad keskuse rajamist seitse mäluasutust, sh Holodomori ohvrite memoriaal ning Euroopa Mälu ja Solidaarsuse Võrgustik. Kõik need partnerid on valmis oma teadmiste, inimeste ja materjalidega panustama.
Oma isikliku toetuse on keskuse rajamiseks andnud Garri Kasparov, Sofi Oksanen, Paul Goble, Vladimir Kara-Murza, Karl Altau, Edward Lucas ja paljud teised. Homme on Patarei vangla arhitektuuri ja ekspositsiooni rahvusvahelise ideekonkursi tähtaeg.
Aeg jätta ajalugu rahule?
Küsimus, kas ei oleks aeg teha minevikuga lõpparve, näib olevat sama vana kui oma iseseisvuse taastanud Eesti riik. Viimasel ajal esitatakse «minevikus tuhnimise» suhtes küsimust uue nurga alt. Sattusin Patarei teemal mõtlemapanevasse vestlusesse.
Algatuseks möönis vestluspartner isegi, et hoone idatiib ja sealsed 5000 ruutmeetrit (Patarei kogupindala on rohkem kui 17 000 ruutmeetrit) on sellise asutuse jaoks sobivad ja ei ole mõeldav, et muinsuskaitse all olevatesse vangikongidesse, kust on alanud paljude Siberi-teekond või kus on istunud näiteks poliitvang Lagle Parek, rajatakse kasiino või kellegi magamistuba.
Ent siis püstitas ta küsimuse huvitavast vaatenurgast. Ta osutas, et Patareile üsna lähedal on kruiisilaevade kai ja igasuvised rohkem kui 500 000 välisturisti. Vastasin, et see on suurepärane.
Niinimetatud vanglamuuseumid on üle maailma ühed enimkülastatavad turismiasutused. Siis küsis ta, kas see ei või mõjuda kahjulikult Eesti e-riigi kuvandile. Ja punase rätikuna siinsetele venelastele ja Venemaale. Kas me ei peaks pöörama pilku tulevikku, andestama ja jätma kommunismikuritegude teema surnuaeda?
Pole kahtlustki, et venelased on kõige rohkem kommunismi all kannatanud rahvaste seas. Oleks ülekohtune võtta neilt võimalus õppida omaenese ajalugu.
Küsimus e-riigi vaatenurgast on ehk jahmatavaim. Eesti ettevõtted ehitavad üle maailma üles elektroonilisi maksuameteid ja teisi avalikke teenuseid, mille tulemusena muutuvad riigid läbipaistvamaks ja hoitakse kokku sadu miljoneid eurosid.
Nigeeria säästis tänu Nortali IT projektile 350 miljonit eurot ja avastas 46 000 nn kummitustöötajat. Rajatava kommunismikuritegude uurimise keskuse ja muuseumi eesmärk ei ole mitte ehitada järjekordset marmortahvlit või tubamuuseumit, vaid majakat inimõigustele ja isikuvabadustele.
Ehitatakse teadus- ja haridusasutust, mis hoiaks praeguses globaliseeruvas maailmas alles mälestuse Molotovi-Ribbentropi sobingu tagajärgedest Euroopas ja sajast miljonist kommunismiohvrist üle ilma, ning kujuneks rahvusvahelise mõttevahetuse keskuseks, mis lisab Eesti riigile ja tema ajalooteadusele prestiiži.
Eesti rannikule mahub mitu majakat. E-riigi ja inimõiguste majakas teenivad ühiselt vaba ühiskonna rannajoont. Riik, mis teab kõike vabaduse kaotamisest, peab hoiatama karide eest, millel on purunenud inimeste elud.
Jah, meil on teisigi mäluasutusi, mis Eestile valusat perioodi käsitlevad, aga mitte ühtegi, mis pretendeeriks suurele pildile ja suudaks värskel lepituskontserdil «Krasnaja strela» osalenud noorele näidata globaalset konteksti.
Kas rajatav keskus võib olla punane rätik venelastele ja Venemaale? Pole kahtlustki, et venelased on kõige rohkem kommunismi all kannatanud rahvaste seas. Oleks ülekohtune võtta neilt võimalus õppida omaenese ajalugu.
Venemaa pealinnas Moskvas tegutseb edukalt Gulagi muuseum. Sealne ekspositsioon, raamatukogu, õppeprogrammid, teaduslik võimekus ja võimudepoolne soliidne püsirahastus on uskumatult heal tasemel.
Eestil on käsil 26. aasta pärast iseseisvuse taastamist, aga kommunismiohvrite memoriaali alles rajatakse. Valgusallikad meie mälumajakates on küll piisavad, et juhatada koduteed kohalikule rannakalurile, kuid mitte merehädalisele rahvusvahelistes vetes.
President Meri märkas küsimusi unustamisest ja andestusest selles kontekstis juba kakskümmend aastat tagasi. Ta oli oma diagnoosiga väga otsekohene.
«Elame ajas ja elame maailmas, kus tihtipeale kutsutakse avalikkust üles leppimisele ja andestamisele, ning selle ülla eesmärgi nimel eeldatakse, et peaksime pilgud pöörama tulevikku ja seljaga seisma mineviku poole. Nende kenade inimeste arvates kuulub kõik möödunud ajalukku ja ajalugu omakorda kuulub ajaloolastele. /…/ Nende veendumuse kohaselt ei suuda isegi parim tahe päevavalgele tuua ja selgitada kõike seda, mis on peidetud minevikku. Nende arvamuse kohaselt piisaks sellest, kui sõnastaksime kindlad moraalsed tõekspidamised ega uuriks tegusid ja sündmusi, mis neid tõekspidamisi on vääranud. Nad kutsuvad purret ületama kinniseotud silmadega.»
Mul pole mingit kahtlust, et iga eesti pere, keda saatus sel kurval päeval on puudutanud, näeb Patarei projektis suuremat missiooni.
Tõe terav valgus
Väljend «tõe terav valgus» võtab tabavalt kokku Eesti Mälu Instituudi missiooni kommunismikuritegude keskuse rajamisel. 1999. aasta jaanuaris pidas president Meri kõne Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni avaistungil.
Samas kõnes andis president oma kokku kutsutud komisjonile kursi: valgustada mineviku katsumused läbi tõe terava valgusega, et vältida selliste kuritegude kordumist tulevikus.
Selle kõnega sõnastas Meri rahvusvahelise õpetatud peadest koosneva kogu ees väikeriigi rolli ja vastutuse olla inimõiguste valdkonnas eestkõneleja. Meie missioon ja vastutus on, et ajalugu ei korduks. Väikeriigi moraalse suuruse teema oli läbiv joon president Meri kõnedes. Eesti saab oma ajalookogemuse pinnalt seista inimväärikuse kaitsel. Nii hoiame tagasi neid, kes seavad utopistlikud ideed inimelust ettepoole.
Patarei vangla ühe osa renoveerimine rahvusliku ja rahvusvahelise mäluasutuse asukohaks võiks olla meie järgmine rahvuslik suurprojekt, nagu kirjutas mõni aeg tagasi Raul Rebane. Valimisaasta pakub meile selle mäluasutuse rajamise osas hulgaliselt arutelusid ja võimalusi kuulutada ajalooteema ebamugavaks. Me kuuleme argumente, et viieprotsendise majanduskasvuga riik on selleks liiga vaene, aga ka seda, et muuseume on Eestis juba niigi liiga palju. Samas pole mul mingit kahtlust, et iga eesti pere, keda saatus sel kurval päeval on puudutanud, näeb selles projektis suuremat missiooni.
Tõe terava valguse majakas kruiisilaevade kai lähedal oleks saja-aastase riigi võimalus olla maailma mastaabis suurem oma füüsilistest piiridest. Vähemalt sama suur, nagu seda oli 22. augustil 1991. aastal Eesti jaoks üks väike riik külmas meres, kes otsustaval hetkel süütas meile tule, mis paistis üle mitme mere. Meis võiks olla palju rohkem Islandit.
