Reporter: Katariina Rebane

Intervjuu ilmus ajalehes Eesti Päevaleht 08.03.2018

 

Plaanitav muuseum peaks säilitama suures osas Patarei vangla võtmeruumid ja vanglaarhitektuuri. Tegijate sõnul on tegemist totalitaarsete režiimide sümboliga ja nii peaks sellest ka kõnelema.

Eesti Mälu Instituut kuulutas 1. veebruaril välja rahvusvahelise ideekonkursi, et leida kontseptsioon Tallinna loodavale rahvusvahelisele kommunismikuritegude muuseumile, mis rajatakse Patarei kompleksi. Konkursitööde esitamise tähtaeg on 24. märtsil 2018 kell 12. Muuseum on kavandatud umbes 5000 m2 alale Patarei kompleksi idapoolses osas, kus on säilinud autentsed vangikongid, mahalaskmisruum, koridorid, vanglahoov koos vangide jalutusruumidega ja palju muud. Muuseumi ja uurimiskeskuse eesmärk on nii eestlaste kui ka välismaalaste harimine kommunismi ajaloo ja pärandi teemal, tuues välja kommunismikuriteod ja nende ulatuse ning mälestades seeläbi ka ohvreid.

Muuseumi nimeks on pakutud Punase terrori muuseum.

Projekti eestvedaja, Eesti mälu instituudi teaduri Martin Andrelleri sõnul on eesmärk mineviku taak lahti harutada, mitte sinna kinni jääda.

 

Miks tegeleb Eesti mälu instituut just kommunismi ajajärguga?

Seda aega ei kata sellisel kujul ükski teine Eesti asutus. Ent aastad 1940–1991 on see aeg, mis on vahetult kujundanud meie praegust ühiskonda: rahvastiku koosseisu, omandisuhteid, poliitilisi suhteid naaberriikidega jne. See tekitab ühiskonnas palju kõlapinda ja igaühel on selle kohta oma arvamus. Võime öelda, et iga perekond on sellest kuidagi puudutatud.

Räägime, et see oli jube aeg ja peaksime selle unustama, eluga edasi minema. Olen sellega nõus, aga samal ajal peame mineviku asjad ka lahti selgitama ja rääkima, et tekiks ühene mõistmine ja arusaam, kuidas see aeg meid praegu mõjutab. Selle ajastu järelkaja kummitab meid igal kevadel – meedias võtab keegi sõna kommunismi, natsismi teemal ja jälle tekib poleemika, miks see nii oli, kes tegi kommunistidega kaastööd, kes mitte jne. Tuleb mõista, miks see kõik toimus, kuidas nõukogude võimu Eestis kehtestati ja ellu viidi, miks inimesed tegid nii, nagu nad tegid, ja kuidas saame tagada, et ei tekiks olukorda, kus meil ei ole enam iseseisvat demokraatlikku vabariiki.

Meil on okupatsioonide muuseum ja KGB kongid, kommunismi ajajärk kajastub ajaloomuuseumis, linnamuuseumis, ERM-is, Kumu kunstimuuseumi nõukaaegse kunsti osa räägib sellest oma võtmes jne. Ühtlasi teete Maarjamäele kommunismiohvrite memoriaali. Mis on loodava kommunismikuritegude muuseumi lisandväärtus? Kas punase terrori teemat pole juba liiga palju?

Ei ole. See käib küll muuseumites ajastupõhiselt ekspositsioonist läbi, aga ükski neist ei ole sellele perioodile keskendunud, rääkimata rahvusvahelisest mõõtmest. Okupatsioonide muuseum oli ainus, mis keskendus aastatele 1940–1991, aga nende uus kontseptsioon Vabamu nihutab neid piire edasi ja rõhk läheb pigem taastumisele, vabanemisele. Seega konkurentsi ei paista, pigem täiendame teineteist.

Sättida ohvrite memoriaali ja muuseumi ühte ritta on enam kui meelevaldne. Esimene neist on eelkõige kenotaaf kommunistliku režiimi ohvritele ning pühalik paik tseremoniaalseteks üritusteks ja selle kaudu ka mälu hoidmiseks. Muuseumid aga on esmajoones mälu talletajad, uurimis- ja haridusasutused, kus ekspositsioon on oluline töövahend.

Ei kujuta ette, et keegi rajaks Auschwitzi kasiino. See on mäluobjekt, mida tuleb talletada sellisena, nagu see oli. Ühiskondlikus mälus on Patarei kinnistunud vanglana.

Eestis ei ole seda muret, et teemat kajastatakse liiga palju. Pigem on probleem, et on kaootilisi tükke, aga pole korralikku ülevaadet. Sinna juurde inimeste hirmud, et kaua me sellest räägime, lõpetame ära. Aga kui me sellest ei räägi, ei tunne me seda järgmine kord ära. Peame mäletama oma juuri ja seda, kust me tuleme.

Kui me juurtest räägime, siis meil on olnud 700 aastat orjapõlve. Nõukogude okupatsioon kestis 50 aastat. Võib-olla peaksime hoopis orjapõlve muuseumi tegema?

Orjapõlve kultiveerimine sai suurema hoo 1920.–1930. aastatel Eesti Vabariigis, kus moodsa rahvuse kujundamise huvides oli vaja sellest süvenenumalt rääkida, tekitada seda Eesti oma olemust. Meie eesmärk ei ole kommunismi teemal trummi tagudes meedias olla. Oluline on, et teema on käsitletud viisakal määral ja Eesti on koht, kus selle teemaga saab tutvuda ka maailma mastaabis. Meile on see pool sajandit traagikat, aga see on ka meie tugevus, sest me tulime sellest välja. Meil on maailmale õpetada, et see ei korduks. Võib-olla see on ka meie kohustus maailma ees.

On teil loodava muuseumi kohta oma visioon?

Visioonikonkurss käib, nii et veel ei tea, mida osalejad pakuvad, aga kindlasti tahame, et Patarei võtmeruumid säiliksid sellistena, nagu need on või vangla ajal olid, et anda edasi autentset õhkkonda. Esimesel korrusel oli hukkamiskamber, kus ei olegi vaja midagi teha, sest see ruum kõneleb enda eest. Teisel korrusel on üpris hästi säilinud vanglaaegne arhitektuur eri ajastutest pärit magamislavatsite ja muu mööbliga. Sisuline visioon on, et koostööpartnerid Saksmaalt, Poolast, Lätist, Leedust ja ka mujalt täidavad ühe osa ekspositsioonist oma riigi ajalooga. Tahame muuseumiga näidata, et termin „kommunism” ei ole üheselt mõistetav.

Meie roll on mitte püüda vältida vasturääkivaid jutustusi, vaid tuua esile erisuste põhjuseid. Meie praegu siin ei tea, milline oli kommunism Ida-Saksamaal. See oleks koht, kus on võimalik sel teemal oma silmaringi laiendada ja mõelda, kas sul endal on võimalik midagi teha, et ühiskonnad ei jõuaks taas totalitarismi haardesse. Muidugi tahame tutvustada ka Patarei ajalugu.

Need on kaks eri teemat. Patareist räägimegi enamasti kui vanglast, aga hoone on ehitatud merekindluseks. Vangla ei ole tema esmane funktsioon ja sinna võiks teha hoopis midagi, mis pole vanglaga seotud.

Jah, esmane funktsioon ei olnud vangla, kuigi merekindlusena toimis ta lühikest aega. Hiljem kasutati seda kasarmuna ja 1920. aastast paigutati sinna vangimaja. Tuleb möönda, et praegu on see Eestis kinnistunud ikkagi Patarei vanglana. Ka esialgset nimetust – Kalaranna fort – ei tea 99,9% inimesi. Selle hoone ja meie lähiajaloo kõige suurem traagika ongi see, et sellest on poole sajandi jooksul kujunenud totalitaarsete režiimide võtmesümbol. Ja sellena me peakski temast kõnelema. Ei kujuta ette, et keegi rajaks Auschwitzi kasiino! See on mäluobjekt, mida tuleb talletada sellisena, nagu see oli. Ühiskondlikus mälus on Patarei kinnistunud vanglana.

Eestis ei ole seda muret, et teemat kajastatakse liiga palju. Pigem on probleem, et on kaootilisi tükke, aga pole korralikku ülevaadet.

Esimene idee, et Patareist peaks saama muuseum, käidi läänes välja juba 1989. aastal. Ka sõjamuuseumil on huvi sinna kolida ja muuseume, kes sooviksid Patareis ruumi saada, on teisigi.

Kas me saame ikka Patareid ja Auschwitzi ühte patta panna? Patarei oli vangla ka esimese Eesti Vabariigi ajal, kui kehtis surmanuhtlus.

Kordan: Patarei on meie ühiskonnas kinnistunud totalitaarsete režiimide sümbolina – vanglana. Aga mitte kui vangla 1930. aastate Eesti Vabariigi võtmes, vaid vangla kui totalitaarsete režiimide tööriist ajavahemikul 1940–1991. See ajajärk defineeribki selle hoone olemust Eesti ühiskondlikus mälupildis ja teadvuses. Patarei on peamiselt Eesti kodanike totalitaarsete režiimide ohvriks langemise koht ja sellena on see ka teadvustatud. Seetõttu on väga raske, kui mitte võimatu kujutada seda hoonet ette mingis muus funktsioonis kui muuseum(id), muuseumid kui hariduskeskused ja teaduskeskused. Auschwitz on seal toime pandud inimsusevastaste kuritegude sümbol. Samuti on Patarei seal toime pandud inimsusevastaste kuritegude sümbol.

Muuseum on mäluasutus, haridusasutus ja koht, kuhu inimesed lähevad õppima, kogema. Millise kogemuse või tunde saab külastaja kommunismiohvrite muuseumist? Kas see ei tekita lihtsalt negatiivsust?

Kogemus loodava ekspositsiooniga on pigem empaatiline, inimene õpib võib-olla mõistma, miks mõned riigid räägivad oma lähiajaloost, nagu nad räägivad, ja miks meil on praegu see teema ühiskonnas ikka üleval. See on väärikas kummardus inimestele, kes selle üle elasid või ka elu kaotasid. Peame nende lugusid rääkima.

Olen näinud, et need asjad lähevad ka perekonda pidi edasi. Neist räägitakse, aga enda vaatepunktist. Aastate jooksul jutud muganduvad – vajame võimet oma minevikust ka enda jaoks ausalt rääkida. Ja selleks on vaja ühte kohta, kus see on tervikuna kättesaadav.

Aga muidugi ei saa seda teha nii, nagu see oleks meie elu peamine eesmärk. Muidu jääme ise sinna ajalukku kinni.

Ütlesite, et on oluline, et sellest ajajärgust tekiks ühene mõistmine. Eestis ei ole kommunismi või küüditamistesse suhtumine polariseerunud. Keegi ei eita kommunismikuritegusid.

Õnneks Eestis ei ole jah, aga mujalt maailmast on aeg-ajalt kuulda, et kommunism ei olnud üldse nii hull. Tegelikult oli. Kui me ise sellest ei räägi, saab meie noorematele ja seda aega mitte kogenud põlvkondadele väljastpoolt kiiresti peale suruda hoopis teistsuguse arusaama ühiskonna kujunemisloost. Seda ei tohi lasta juhtuda.

Mul on kogemus, kus giidituuri ajal küsis Rootsi keskastme juht, miks te 1940. aastal, kui okupatsioon algas, politseisse ei helistanud. Arvasin, et ta teeb nalja, aga ei teinud. Euroopas on väga palju inimesi, kes ei saa üldse aru, kuidas me siin 50 aastat elasime ja mida okupatsioon tähendab.

 

Miks on Eestisse sellist muuseumi vaja?

Mirjam Rääbis, kultuuriministeeriumi muuseuminõunik

Kultuuriministeeriumi vaates on Eestis mitu muuseumi, mis tegelevad sama temaatikaga. Olulisematena saame kindlasti mainida Eesti ajaloomuuseumi ja okupatsioonide muuseumi. See on kindlasti teema, millel on meie muuseumides oma oluline koht. Iga uut muuseumi, mida luuakse, tuleb alati vaadata mitme nurga alt: mida täpsemalt planeeritakse kuhu ja kellele ning kuidas on tagatud selle jätkusuutlikkus. Kui Eesti mälu instituut soovib välisriikide partneritega koostöös luua rahvusvahelist kommunismikuritegudega sügavuti tegelevat muuseumi, siis Patarei oma sünge ajalooga on Eestis selleks üks sobivamaid asukohti.