Patarei muuseum on Eesti järgmine suurteos ja üks meie riigi rahvusvahelise missiooni – vabaduse eest seismise – kehastusi, kirjutab Eesti Mälu Instituudi teavituse ja koostöö valdkonna juht Sergei Metlev.

Läänemere piirkonna üks silmapaistvaimaid ajaloolisi rajatisi – endine Patarei vangla – seisab muutuste lävel. Eesti inimeste mälus sümbolina talletunud kompleksi on tänu Eesti ettevõtjale ootamas renoveerimine, mis võimaldab hoone säilitada ja luua sinna avaliku ruumi, teeninduskohti ja muud.  Arvestades paiga ajaloo ja varasemate aruteludega, otsustas riik 2018. aasta aprillis, et Patarei idatiiba rajatakse pärast selle müüki rahvusvaheline kommunismiohvritele pühendatud muuseum. Nii sai vastav punkt lisatud müügilepingu tingimustesse. See muuseum on kaalukamaid ajalookultuurilisi objekte, mida Eesti on viimasel ajal kavandanud.

Mis on muuseumi tähendus Eestile ja maailmale?

Rahvale on vaja riiki paljude oluliste hüvede, nagu turvalisus ja majanduslik heaolu, hoidmiseks ja arendamiseks, kuid vaieldamatult ka selleks, et luua midagi jäävat ning silmapaistvat ka inimestele kodumaast väljapool. Rahvuslike suurteostega positsioneerime end oma minevikust ja tulevikurollist teadliku ühiskonnana, mis soovib anda panuse oluliste väärtuste juurutamisse. Patarei muuseum on meie järgmine suurteos, mis on hiljuti 100-aastaseks saanud vabariigile igati väärikas kingitus ning Eesti rahvusvahelise missiooni – vabaduse eest seismise – üks kehastusi.

Endisesse repressiivasutusse rahvusvahelise muuseumi rajamine aitab täita teadmistelünka kommunistlike diktatuuride kuritöödest maailmas, mille ohvriteks on saanud üle 90 miljoni inimese. Kommunistlikud režiimid on mõistetud hukka vaid mõnedes riikides, kuid mitte rahvusvaheliselt. Seni pole vilja kandnud püüdlused algatada kommunistlike režiimide kuritegude uurimiseks riikide poolt tunnustatud rahvusvaheline kohtuprotsess. Ühelt poolt on selle põhjuseks teadmiste katastroofiline nappus, teisalt soodustab rahvusvahelise hukkamõistu puudumine ise jätkuvat infosulgu ja innustab kommunismikuritegude õigustajaid.

Muuseum on viis panustada maailmaharidusse, totalitaarsete ideoloogiate tõrjumisse, hoida meeles Eesti lähiajalookogemus ja rääkida sellest ka teistele. Ei tohi ununeda, et vabadusi ja inimväärikust ohustavale totalitarismile on omane end aeg-ajalt ilmutada, ent selle võimulepääsemist on võimalik ära hoida. Vägivaldsete kommunistlike eksperimentide kogemuse unustamine või romantiseerimine on üheks eelduseks, et see raske aeg võiks uuel viisil korduda. Nende eelduste tekkimine on välditav eeskätt tõhusa haridus- ja uurimistööga.

Muuseumi sisu ja seos kommunismiohvrite memoriaaliga

2018. aastal valminud Eesti kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäel kõnetab südamessetungivalt. Nimedega täidetud mälestuskoridori täidavad mälestused ja lein. Memoriaali koduaed on aga tulvil elu ja lootust, kus meenutame tänutundega, et elame vabas Eestis.

Otse teisel pool Tallinna lahte paikneb teine Eesti rahva mälu kandev kindlus, kust 1940. aasta suvel algas paljude Eesti inimeste teekond teadmatusse. Memento Liidu poolt on tänaseks avaldatud ligi 10 000 aastatel 1940-1941 Nõukogude julgeoleku poolt poliitilistel põhjustel arreteeritu nime, kellest suur osa oli pikemat või lühemat aega suletud Patarei müüride vahele. Enamus neist tapeti või suri vangilaagrites Venemaal. Saksa okupatsiooni ajal ja teise Nõukogude okupatsiooni ajal lisandus Patarei ohvrite nimekirja veel tuhandeid süütuid. Näiteks 1945. aastal peeti Patareis kinni üle 4000 poliitvangi. Seega võtab Patarei harukordselt kokku kolme okupatsiooni üleelamisi ja katsumusi.

Kommunismiohvrite mälestusmuuseum Patareis on tugeva emotsionaalse laenguga memoriaalile hädavajalik sisuline jätk. Kahest sümbolpaigast hargnevad mitmed mälujoad, mis ulatuvad teiste maade sarnaste lugudeni. Olgu see poola rahva Katõni tragöödia, miljoneid NSV Liidu võimu all elanud rahvuste esindajaid tapnud Stalini puhastused või Kambodža Punaste Khmeeride toime pandud ligikaudu kahe miljoni inimese hävitamine.

Maailmas ei ole veel sellist haridus- ja uurimisasutust, mis võtaks kommunistliku ideoloogia alusel loodud režiimide kuriteod tervikuna luubi alla ja ühendaks need joad ühtseks mälujõeks. See mälujõgi ei ole mõeldud trauma igaveseks toitmiseks, vaid, nagu kirjeldab tabavalt TÜ psühholoog Tõnu Lehtsaar (2013), saab trauma õigest mõtestamisest hoopis ravim: „Tulemuseks on (…) elu põhiväärtuste mõistmine, sisemise tasakaalu leidmine.“ Paljud rahvad vajavad kohta, kus saab asetada üleelatut suuremasse pilti ja mõista seda sügavamalt, mistõttu on muuseumialgatusel palju sõpru üle maailma.

Rahvusvaheline Kommunismiohvrite Mälestusmuuseum Patareis annab argumenteeritud ülevaate, kuidas ja mis tingimustel on kommunistlik idee kehastunud külmavereliselt inimesi lahterdavateks totalitaarseteks režiimideks, milliste kuritegelike vahenditega ta maailma eri paigus oma eesmärke saavutada üritas ning kuidas läbielatu tänapäeva ühiskondades kajastub. Selleks tuleb võtta lahti nii õpetus ise kui ka selle teostusvormid. Patarei autentne vanglasisemus annab selleks erakordselt hea võimaluse – repressioonidega mitteseotud hoone ei võimaldaks saavutada sama efekti. Tulevane muuseum rajaneb kaasaegsel, rahvusvahelisi partnereid kaasaval ajalooteadusel ja võimalusterohketel tehnilistel lahendustel.

Patareis mullu loodud näituseala „Kommunism on vangla“ on tulevase muuseumi esimene etapp. Eesti Mälu Instituut on praeguse näituseala looja ja tulevase muuseumi arendaja. Vaid 4,5 kuuga külastas ala üle 36 000 inimene rohkem kui 30 riigist. On selge, et nõudlus kommunismi temaatika mõtestamiseks on küllaltki suur. Näituseala avatakse pärast talveperioodi taas 2. mail 2020.

Mida tähendab muuseum Patareile ja Tallinnale?

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kasutas taasiseseisvunud Eesti Vabariik olude sunnil Patareid vanglana kuni 2002. aastani. Pärast seda on riik üritanud hoonet korduvalt, kuid tulutult, müüa. 2019. aasta novembris aga selgus, et ostjaks saab Urmas Sõõrumaale kuuluv ettevõte.

On tähelepanuväärne, et Urmas Sõõrumaa kasutas oma Patarei-plaane selgitades sõna „keskkond“. Patarei moodustas kunagi tervikliku militaarkeskkonna, kus oli isegi oma apteek ja leivatehas; hiljem ka tervikliku vanglakeskkonna. Uue tervikmiljööna saab Patarei olla samaaegselt nii populaarne asjaajamis- ja ajaveetmispaik kui ka ajaloo- ja kultuurimälestis, kus tutvustatakse muuhulgas maja mitte kõige romantilisemat perioodi.

Paljud on reageerinud kahtlevalt võimalikule majutusteenuse pakkumise ideele endistes vanglaruumides. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui kogu maja oleks kultuuri teenistuses, kuid tõsiselt oleks põhjust muretseda siis, kui üldse ei hoolitaks tuhandete Eesti inimeste mälestustest ja Patareis toime pandud kuritegudest. Õnneks sellist hoolimatust praegu ei esine. Muuseumile on müügitingimustele vastavalt eraldatud oma ala, kus saab säilitada autentse interjööri ja luua muuseumikeskkonna. Eesti riik toetab muuseumi ettevalmistamist Justiitsministeeriumi kaudu, kelle vastutusalas on represseeritutega ja nende mälestuse jäädvustamisega seotud küsimused. Teised hoone osad aga saavad teenida muid kohaseid eesmärke, mille seab uus omanik.

Niivõrd suurte rajatiste puhul on oluline tunnetada, et iga ajastu annab vanadele majadele uue tähenduse. Ere näide on mitmed endised kirikud Euroopas, kus tegutsevad raamatukogud, majutus- ja isegi riigiasutused. Ilus näide on Urmas Sõõrumaa poolt ellu äratatud Rotermanni tööstuskvartal. Vaadates Patareist läände näeme Noblessneri sadamat, kuhu kerkib aina rohkem kultuuriasutusi ja elamuid, ida pool hakatakse ehitama Kalaranna elamukvartalit. Noblessneri, Patarei ja Lennusadama piirkonna arenguga kujuneb Tallinnas Kalaranna mereäärne ala, mis võib pretendeerida kunagi uue kesklinna tiitlile, tõmmates sinna ka tuhandeid turiste.

Taolised arengud päästavad väärtuslikke mälestisi sõna otseses mõttes hävingust, tuues neis esile ajaloolise pärandi, mis pannakse haakuma kaasaja vajaduste ja väärtustega. Patarei uus elu saab kõikide plaanide teostudes olema minevikust sügavalt teadlik, tänapäevaga kohanenud, tulevikuhimuline. Need omadused on uuele rahvuslikule suurteosele igati sobivad ja tõestavad, et Eesti on mineviku õppetunnid omandanud ja tal on, mida maailmaga jagada.

Sergei Metlev

 

Artikkel ilmus esmakordselt 06.01.20 Postimehes.