Meelis Maripuu, Ülle Kraft
Eesti sõjapõgenikud moodustasid väga eripalgelise seltskonna. Kõige selgepiirilisem osa neist olid enam kui 7000 rannarootslast, kes olid ka ühed esimesed lahkujad.
Eestlaste arvukam lahkumine kodumaalt sai alguse 1943. aastal, põhjarannikult Soome. Suurem osa (u 3500) neist olid mehed, kes võeti üle lahe jõudes Soome armee teenistusse. Meeste kõrval lahkus Põhja-Eestist Soome ka vähemalt 500 naist ja last, kes olid 1944. aasta sügisel sunnitud Nõukogude Liidule väljaandmise kartuses edasi põgenema Rootsi. Koos sõja lõpufaasi põgenikega jõudis Soome kaudu Rootsi vähemalt 5000–7000 Eesti sõjapõgenikku.
Massiline põgenemine Eestist algas 1944. aasta augustis ning kestis kuni oktoobri alguseni, mil ka Saaremaa rannik langes valdavas osas Punaarmee kontrolli alla. Sõjapõgenike kaks esmast sihtriiki oli Rootsi ja Saksamaa. Põgenemise kõrghetk mõlemas suunas jäi septembri teise poolde, mil omakäeline põgenikevool suundus kõikmõeldavatel meresõidukitel Rootsi suunas ja Saksa laevastik korraldas Tallinna evakueerimise. Senistel andmetel oli esimestel sõjajärgsetel aastatel peamiselt Saksamaal ja Rootsis kokku ligi 80 000 Eesti elanikku.
Järgnev ülevaade tugineb ligi 65 000 põgeniku andmetel, kelle isikuandmed koos varasema elukohaga on õnnestunud seni kindlaks teha. Lahknevana toonasest haldusjaotusest, on ülevaatlikkuse huvides Tallinna elanikud eraldatud Harjumaast ning Hiiumaa vallad on eraldatud Läänemaast.
Saksamaa eri paigus oli sõja lõpus vähemalt 37 000 ja enam eestlast (ligi 60% Eesti põgenikest). Kahe suurema grupina tõusevad esile tsiviilisikud, keda Saksa võimud evakueerisid meritsi suurtel laevadel, ning eesti mehed, kes olid Saksa relvaüksuste koosseisus taandunud Saksamaale.
Arvuliselt väiksem osa, üle 26 000 (üle 40%) põgeniku jõudis Rootsi. Nende hulgas oli enamik rannarootslastest üle mere pääsenud Saksa võimude loal, kuid ülejäänud põgenikud pidid trotsima okupatsioonivõimude keelde ning tormist merd. Kuigi Rootsi oli põgenike enamuse eelistatuim sihtriik, ei olnud rannikust kaugemal elavatel inimestel lihtne leida kohta salaja lahkuvatel paatidel. Suurem võimalus Rootsi pääseda oli rannarahval. Saaremaa puhul on Saksamaa suurem osakaal tingitud statistikas kajastuva ca 2500 sõrulase sunniviisilisest evakueerimisest Saksamaale.
Arvuliselt suurim hulk põgenikke lahkus Tallinnast, mis on seletatav suurema rahvaarvu ning suhtelise lihtsusega lahkuda Saksa evakuatsioonilaevadega. Järgneb suuruselt teine Eesti linn Tartu koos Tartu maakonnaga ning seejärel loogiliselt saared ning Lääne-Eesti rannik. Läänemaa põgenike suhteliselt suurema arvu põhjus on selgelt pea kogu rannarootsi rahvusrühma lahkumine Eestist.
Põgenike soolise ja vanuselise esmase jaotuse puhul saab esile tuua ühe kõrvalekalde. Silma torkab 15–20-aastaste meeste suurem osakaal samas vanuses naistega võrreldes, mida saab selgitada Saksa relvateenistuses olnud noormeeste proportsionaalselt suurema lahkumisega kodumaalt. Vahetult pärast sõda pöördus erinevatel põhjustel Eestisse tagasi vähemalt 10 000 sõjasündmuste käigus kodumaalt lahkunud inimest. Enamasti võis see olla seotud perekondlike põhjustega, kuid oma roll oli ka Nõukogude propagandal. Valdav osa põgenikest ei pidanud naasmist NSV Liidu okupeeritud Eestisse võimalikuks ja jäid läände, lootes esialgu Eesti kiiret vabanemist. Rahvusvaheline olukord seda aga ei võimaldanud ja eelkõige Saksamaal olijad pidid endale leidma uue elupaiga muudes riikides. Eestlaste suurimad kogukonnad moodustusid Rootsis, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Suurbritannias.
Võrreldes sõjaeelse rahvaarvuga, oli põgenike osakaal rahvastikust suurim Läänemaal, mis on taas seotud rannarootsi kogukonna lahkumisega Rootsi. Pea sama suur osa elanikest põgenes ka Tallinnast, mida võimaldas suures osas Saksa võimude korraldatud evakueerimisaktsioon 16.–22. septembrini. Järgneb Saare maakond, kus põgenike osakaal on graafikul kujutatust eelduslikult mõnevõrra suurem, kuid puudulikud elukoha andmed ei ole võimaldanud seda veel tuvastada. Proportsionaalselt suurem peaks olema ka Virumaa põgenike osa, kuid puudulike elukoha andmete tõttu ei ole sedagi veel fikseeritud.