Lugupeetud minister, arhitektid, ehitajad, külalised
Mõtlen siit üle Tallinna lahe asuva Eesti kommunismiohvrite memoriaali tahvli A13 peale. Kui sellel tahvlil oleval Juliusel oleks 1941.a suvel olnud taskus seesama võti, siis võib-olla oleks ta Patareist suutnud pääseda. Võib-olla oleks tema saatus olnud teistsugune ja võib-olla ei puhkaks ta täna ristita hauas kusagil Uhta laagri lähistel.
“Oleksid” on aga teadupärast mineviku valuuta, mis tänases maailmas kahjuks makseväärtust ei oma. Muuseum, mis täna oma nurgakivi saab, on väärtus iseeneses. Kui 20.sajandi inimvaenulike režiimide kohta saab lugeda ja näha paljudes muuseumites üle maailma, siis Patarei saab olema nende seas eristuv. Võttes kokku mitte ainult meie, vaid ka maailma loo. Mälestusmuuseum, nagu nimigi ütleb, mälestab ja hoiab, aga teeb meid samal viisil tuttavaks inimestega, kes vahest tänagi tahaks seista siin, meie keskel. Inimestega, kellelt rööviti samm-sammult kõik. Nende vabadus, nende lähedased, nende unistused, nende tulevik, nende elu.
Tänases maailmas ja siinsamas Euroopas näeme, et see mõtteviis, mis aheldas nii siin Patarei müüride vahel kui tuhandetes vangilaagrites ja vanglates üle maailma kümneid, kui mitte sadu miljoneid inimesi… Me näeme, et see mõtteviis pole kadunud. Kes peaks siis esimestena selle vastu astuma, kui mitte need, kes on ühiskonnana sellest katsumusest läbi tulnud.
Oleme aastate jooksul talletanud sadu mälestusi, töötanud läbi kümnete tuhandete inimeste saatuseid, kogunud fotosid, esemeid. Lohutanud, selgitanud, arutlenud nendega, kes Siberist tagasi jõudsid. Nende laste ja lastelastega. Arutanud kolleegidega üle maailma, kuidas rääkida sel olulisel teemal. Kuidas tagada avatus ja läbipaistvus, kuidas tagada inimlikkus nii külastaja, kui ohvrite mälestuse kajastamise suhtes. Kuidas anda tagasi ohvritele nende väärikus, aga enamgi veel – nende nimi ja nägu. Sest just nende inimeste likvideerimine oligi sellele kurjusele omane. “Pole inimest – pole probleemi.” Seda kurjalt kõlavat lausejuppi on vast kõik kuulnud. Kolleegid on öelnud sedagi, et: “Martin, tehke lihtsalt uks lahti. Patarei teeb ise ülejäänu.”
Nii päris siiski ei saa ja lisaks keskkonnale ja ümbritsevale on vaja juurde sisu. Kas selleks on siis vaated Inta vangilaagrile, Komis täidetud päevik või küüditatul Siberis kaasasolnud rahvarõivaseelik, kui kalleim mälestus kodust ja oma juurtest. Rääkimata vastupanijate lendlehtedest ja üleskutsetest või metsavend Hanniotti peidikust, tema dokumentidest, abikaasa kingitud mälestusesemetest, mis alles eelmisel aastal läbi õnneliku juhuse maamullast leiti ning muuseumis oma koha leiavad. Hanniotti ennast sealjuures hoiti hukkamiseks siinsamas Patareis.
Kuid me ei räägi ainult Eesti inimestest, kuigi meil endal on sellega kõige lihtsam suhestuda. Me räägime ka nendest, kes on meile täna natukene võõrad ja kauged, kuid kellega meid seovad ebainimlikud üleelamised, mis ei sõltu riigipiiridest.
Oleks hea, kui me ei kordaks minevikus toimunud vigasid. On vaja, et me ei lase möödunut teadvusest kaduda, kuid loomulikult tuleb silmas pidada sedagi, et minevikust õppides, me sinna kinni ei jää. Kasutades metsavennana tapetud Richard Saaliste mõttekäigu edasiarendust – elame usuga paremasse homsesse, aga pidagem meeles, et selle parema, turvalisema ja inimlikuma homse saame me vaid ise rajada.
Saagu siis kommunismiohvrite mälestusmuuseum seisma siin, ainuvõimalikus kohas. Saagu selles säilima inimeste lood selle tuleviku pandiks, kus samalaadsete õuduste kordumine lõpuks lõppeb. Asetagem see sümboolne nurgakivi maailma turvalisema tuleviku vundamenti.
Kohtumiseni muuseumi avamisel, 14. juunil 2026 kell 13 pärastlõunal, Juuniküüditamise 85-ndal aastapäeval!
18. septembril, 2024 endises Patarei vanglas.
