Meelis Maripuu, Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige, ajaloodoktor
1930. aastate teisel poolel ilmusid Euroopa poliitilisele areenile uute võtmefiguuridena kaks totalitaarset režiimi, kes mõlemad valmistusid palavikuliselt oma võimupiire laiendama. Hitleri juhitav natsionaalsotsialistlik Saksamaa oli Stalini juhitava kommunistliku Nõukogude Liidu ees saavutanud edumaa ning 1938. ja 1939. aastal liitnud endaga juba Austria ning osa Tšehhimaast. Stalin ei olnud seni veel suutnud otsustavalt kaasa lüüa suures rahvusvahelises poliitikas, kuid kommunistliku maailmarevolutsiooni kava ei olnud kuhugi kadunud ja ootas elluviimist.
1939. aastal sai just Stalinist kaalukeel sõjale läheneva Euroopa saatuse otsustamisel.
Ühel pool seisis Saksamaa ning teisel pool Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes suurriikidena garanteerisid abistamislepingute kaudu mitmete Euroopa väiksemate riikide iseseisvust. 1939. aasta suvel oli peatähelepanu Poolal, kellele Saksamaa oli esitanud rea territoriaalseid nõudmisi. Suurbritannia ja Prantsusmaa antud garantii Poolale hoidis esialgu Saksamaad tagasi, kuna Hitler polnud veel valmis sõjaks kahel rindel. NSV Liidu liitumine Poolale antava garantiiga võinuks Hitleri edasised vallutused teoorias lõplikult peatada, kuid NSV Liidu garantii vastu oli kategooriliselt Poola ise. Nad kartsid õigustatult, et sõtta sattudes ei lahkuks neile appi tulev Punaarmee enam maalt ja järgneks paratamatu sovetiseerimine.
Alates 1939. aasta kevadest pidas NSV Liit sisuliselt paralleelseid läbirääkimisi ühelt poolt Suurbritannia ja Prantsusmaaga ning teisalt Saksmaaga, kombates võimalusi, millise osapoolega on võimalik sõlmida endale kasulikum kokkulepe. Stalini eesmärk oli võita maksimaalselt aega enne enda sõtta sekkumist ning saavutada toetatavalt osapoolelt võimalikud kasulikud tingimused. Stalini huviorbiidis oli kogu naaberriikide vöö alates Soome lahest kuni Musta mereni. Stalin katkestas läbirääkimised Suurbritannia ja Prantsusmaaga äkiliselt 21. augustil, kui oli saanud kinnituse parema pakkumise kohta Hitlerilt. Edasine toimus juba väga kiiresti.
23. augustil kirjutasid Moskvasse saabunud Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov alla riikidevahelisele mittekallaletungilepingule (nn MRP pakt) ning selle salajasele lisaprotokollile. Lepingu avalik osa kohustas pooli hoiduma agressiivsest tegevusest teineteise vastu ja teise poole vastu suunatud liitudest. Salajase lisaprotokolliga jaotati omavahelised huvisfäärid Ida-Euroopas: Balti riigid (Soome, Eesti ja Läti) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia loeti Nõukogude huvisfääriks, Poola jagati osapoolte vahel, Leedu jäi esialgu Saksamaa huvisfääri.
Kuid 28. septembril Poola okupeerimise järgselt sõlmitud Nõukogude-Saksa sõprus- ja koostöölepinguga tehti korrektuure varem kokku lepitus ning viidi Poola neljas jagamine lõpuni. Uue salajase lisaprotokolliga liideti Leedu NSV Liidu huvisfääri ning Saksamaa sai vahetuskaubana Poola Lublini piirkonna.
23. augusti kokkulepe võimaldas Hitleril 1. septembril alustada sissetungi Poolasse, mida loetakse Teise maailmasõja alguseks. Stalin alustas omapoolset sissetungi Ida-Poolasse siiski alles 17. septembril, olles ära oodanud lääneriikide reaktsiooni ja jättes Hitleri sümboolseks ainusüüdlaseks sõja valla päästmisel. 28. septembril korraldasid Saksa-Nõukogude liitlasväed Poola üle saavutatud võidu tähistamiseks Brest-Litovskis ühise sõjaväeparaadi.
Samal ajal surus NSV Liit salaprotokolli alusel Balti riikidele peale vastastikuse abistamise lepingud (nn baaside lepingud), mis võimaldasid tal piiririikidesse rajada oma sõjaväebaasid. Soome keeldus baaside rajamisest, mis viis NSV Liidu algatatud Talvesõjani. Soome kaotas sõja tulemusena rea piirkondi maa idaosas ja pidi leppima Punaarmee baaside rajamisega Soome lahe kaldale, kuid säilitas oma riikliku iseseisvuse. 1940. aasta juunis, kui ülejäänud maailm jälgis Hitleri võidukäiku Pariisis, okupeeris NSV Liit Balti riigid ning annekteeris oma koosseisu. Hõivatud aladel algasid koheselt massirepressioonid ja ühiskonna sovetiseerimine.
Lühemas perspektiivis nõrgendas oma huvisfääri jõuline annekteerimine NSV Liidu strateegilisi positsioone. Vallutatud alad olid NSV Liidu territooriumist küll majanduslikult arenenumad, kuid ühtlasi saadi juurde ligi 20 miljonit elanikku, kes ei olnud eriti nõukogude-sõbralikud. Uute kaitseliinide rajamisega ei jõutud enne sõja puhkemist lõpule, nii et Saksamaa rünnak 1941. Aasta suvel tabas NSV Liitu väga haavatavana.
Pikemas perspektiivis saavutas Stalin aga edu. NSV Liit kandis küll põhiraskust Hitleri-vastases võitluses, kuid ühtlasi pidid lääneliitlased de facto tunnistama mitte ainult NSV Liidu piire 1941. aasta seisuga, vaid ka tema uut mõjusfääri Kesk- ja Ida-Euroopas, kus peagi vallandus sovetiseerimise laine.
MRP pakt muutus kehtetuks 22. juunil 1941, kui Saksamaa ründas NSV Liitu. Pakti kuritegelik salajane lisaprotokoll oli õigusevastane oma allakirjutamisest saati ning 1945. aasta mais lõpetas oma eksistentsi ka lepingu üks osapool – hitlerlik Saksamaa. Selle toel olid kaks ülemvõimu ihalevat totalitaarset režiimi kiskunud sõjakeerisesse suure osa tollasest lääne ühiskonnast ning hukutanud kümneid miljoneid inimesi.
Ometigi jäid selle sobinguga kokku lepitud mõjusfäärid võitjapoolel püsima veel aastakümneteks kuni NSV Liidu lagunemiseni, sest ülejäänud riikide reaalpoliitika ei suutnud või tahtnud seda muuta. Balti riikide annekteerimist NSV Liidu koosseisu juhtivad lääneriigid de jure siiski ei tunnustanud, mis lihtsustas mitmeti taasiseseisvumisega seotud protsesse 1991. aastal.
NSV Liit eitas MRP salaprotokolli olemasolu kuni 1989. aastani, kui NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress tunnistas MRP ja selle salajased lisad õigustühiseks. Molotov-Ribbetropi pakti tagajärjed said aga lõplikult likvideeritud alles endise Nõukogude Liidu armee üksuste lahkumisega Balti riikidest ja mujalt Ida-Euroopast, mis vältas veel aastaid.
Artikkel ilmus 19. augustil Postimehe erilehes, mille väljaandjaks on Eesti Mälu Instituut.
