22. septembril lahkus 89-aastasena meie auväärne kolleeg, emeriitprofessor Enn Tarvel (1932–2021).
Oma kadestamisväärselt pikal teadusteel jõudis Enn Tarvel läbi kirjutada suure osa Eesti ajaloost, alustades viikingite rüüsteretkedest kuni kommunistliku režiimi terrorini. Irriteerivate mõttekäikudena oli ta valmis tegema rännakuid ka Thule otsingu radadele ja Kaali meteoriidi jälgedesse ning arutlema tunde ajalooliste kohanimede tekkeloo üle.
Enn Tarvel sündis 31. juulil 1932. aastal Virumaal Vihula vallas ja lõpetas 1955. aastal Tartu Ülikooli ajaloolasena cum laude. 1961. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja. Et valida oli ainult Nõukogude Liidu ja üldajaloo vahel, siis soovis ta üldajaloo teemat, kuna seal kammitsesid ideoloogilised dogmad pisut vähem. Üldajaloo raames keskendus ta Poola ajale Eestis, mida Eesti ajaloolased olid ja on siiani vähem uurinud. Enn Tarveli kandidaadiväitekiri käsitles Poola aega Liivimaal 16.–17. sajandil. Tööks Poola arhiivides õppis ta selgeks poola keele ning tõi teaduskäibesse hulga senikasutamata arhiivimaterjali. Mõni poola keeles ilmunud artikkel ilmus eesti keeles alles aastakümnete pärast, osa 2013. aastal ilmunud kogumikus „Ajalookimbatused“.
1971. aastal kaitses Enn Tarvel doktoriväitekirja maa- ja maksustusühikutest Eestis 13.–19. sajandini. Aasta hiljem ilmus selle lühendatud versioon „Adramaa. Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil“, mis kujunes aastakümneteks ajaloo tudengite õpivaraks.
Tarvel oli alates 1960. aastast Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadur, aastatel 1978–1993 sealse feodalismisektori juhataja. Eesti taasiseseisvumise ning piiride avanemise järel oli ta 1993–1998 Stockholmi ülikooli juures asuva Balti uurimiskeskuse juht ja Balti ajaloo professor. Kodumaale naasmise järgselt tegeles Tarvel alates 1998. aastast Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsioonide uurimisega Eestis, olles üks lähiajaloo uurimiseks asutatud mittetulundusühingu S-Keskus juhte ning Okupatsioonide muuseumi (tänase Vabamu) teadustöö juht. Tarvel hoidis nendes ametites aktiivselt alal suhteid Poola 20. sajandi ajalugu uurivate ajaloolastega. Ta algatas ja hoidis töös mitut ajaloo-alast uurimisprojekti ning edendas rahvusvaheliselt teaduskoostööd.
Enn Tarveli agraarajalooliste uurimuste kõrval (näiteks „An Economic History of the Baltic Countries“, 1997, koos Juhan Kahkiga) on laiemat kõlapinda leidnud kahtlemata tema toimetamisel ilmunud „Henriku Liivimaa kroonika“ uus eestindus (1982). Oma kodukandi Virumaa patrioodina ilmus tema sulest ka „Lahemaa ajalugu“ (1983). Eesti lähiajaloo uurimise vallas tuleb tema märgilise panusena esile tuua kogumiku „Sõja ja rahu vahel“ esimeste köidete toimetamine (I kd Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani (2004), II kd Esimene punane aasta: okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni (2010)).
2013. aastal anti „Eesti mõtteloo“ raamatusarjas Marten Seppeli toimetamisel välja valik Enn Tarveli kirjatöid läbi viie aastakümne. See jäämäe tipuna ilmunud kogumik pealkirjaga „Ajalookimbatused“ oli kokkuvõtlik pilguheit tema laiahaardelisele ja eriilmelisele teadustööle. Kuid veel oli vanameistril jaksu ning 2018. aastal ilmus tema sulest koguteos „Eesti rahva lugu“, mis avas lugejate ees meie ajaloo horisondi veelgi laiemalt, mandrijää kadumisest kuni tänase päevani. Teos sai nii autori otsekohestest hinnangutest kui ka ladusast keelekasutusest tingituna kolleegide ja lugejate aktiivse tähelepanu osaliseks.
Oma teenete eest Poola ajaloo uurimisel on Enn Tarvel saanud 2009. aastal Poola Vabariigi teeneteordeni ohvitseriristi. 2001. aastal sai ta Eesti Vabariigi presidendilt Valgetähe III klassi teenetemärgi ning 2014. aastal hinnati ta teaduse elutööpreemia laureaadiks.
Meile, noorematele ajaloolastele, oli ta pikkade koostööaastate kestel minevikku kaevudes moraalseks suunanäitajaks.
Eesti Mälu Instituudi pere
