Lugupeetud Eesti Vabariigi president, austatud represseeritud, lugupeetud ministrid ja diplomaatilise korpuse esindajad, head külalised!

85 aastat tagasi tabas meie rahvast terror, mida ei osatud karta. Olime juba aasta elanud Venemaa okupatsiooni all ja inimesed olid hakanud kaduma. Järjest rohkem, tempo tõusis. Aga sel oli veel seletus: need inimesed hakkasid, või vähemalt võinuks hakata, okupatsioonivõimule vastu.

Aga nüüd!? Raudteejaamades ootasid loomavagunid, kuhu hakati tooma tuhandeid inimesi, kokku ligi kümmetuhat süütut inimest, enamasti naised-lapsed ja vanemad inimesed, kelle peres oli keegi, keda võimud kartsid. Küüditatavad topiti vagunitesse ja saadeti teele itta arvestusega, et nad ei pöördu enam iial tagasi koju, nad kaovad pimedusse ja langevad unustusse.

Selles peres olid ema Anu, õed Tiiu ja Astrid ning väikevend Mait. Öösel maast lahti lööduna tuli kodust lahkuda kiirustades ja paljugi, mida tasunuks kaasa võtta jäi võtmata.

Raudteejaamas aeti nad koos saatusekaaslastega kui loomad vagunitesse. Ere suvepäike küttis vagunid palavaks, õhku ei olnud –  samas vagunis tuli kergendama oma keha, talumatu hais, inimesed oksendasid, minestasid ja nutsid hüsteeriliselt – olukord oli väga masendav.

Päevad möödusid aeglaselt, sööki oli vähe ning paari päeva pärast jõudis kätte saatuslik hetk, mil suri esimene inimene vagunis. Ja siis järgmised, nende keha ja vaim ei pidanud vastu.

Ühel päeval tuli Tiiu mõttele, et ehk leiab ta surnud vagunikaaslase Anni esemete seast mingi vihje ta lähedaste kohta, lootes neile Anni surmast kunagi teatada anda. Aga tüdruk leidis lahkunu kotist vaid väikese kirve ja noa, mille otsustas endale jätta.

Toiduvarud olid otsas ja pere väikevend nõrgenes iga päevaga. Ta oli kasvav laps, kes vajas rohkem toitu kui neil jagus, aga teha ei olnud midagi. Ühel hommikul olid ta silmad tühjad ja keha liikumatu. Surm oli jõudnud ka selle pereni. Kulus mitu päeva, enne kui õnnestus ta ühes peatuskohas matta.

Möödus nädalaid, kuni jõuti sihtkohta ja pere majutati mingisse hurtsikusse. Ema oli muutunud, ta ei suutnud leppida poja surmaga, ei soovinud enam kellegagi rääkida, keeldus söögist ja ei jaksanud liikuda ja suri peagi.

Õed otsustasid mitte alla anda, tuli leida moraalset ja füüsilist jõudu neis tingimustes ellu jääda. Kuud möödusid ja talvel saadeti tüdrukud, nagu suur osa küüditatuid, metsa puid langetama. Astrid asus tööle, kuid hetkeks hajus ta tähelepanu, ta kukkus ning jäi kätt pidi langeva puu alla.

Õde püüdis puud kõrvale nihutada, kuid see oli liiga raske. Ta karjus appi, ent keegi ei vastanud. Meeleheites tegi Tiiu otsuse, mida ükski inimene ei peaks kunagi tegema. Ta otsisid kiiresti midagi, millega verejooks peatada ja haav siduda. Hingas sügavalt sisse ning ühe kiire löögiga raius õe käe maha. Tiiu sulges küll verejooksu, kuid arstiabi ei saanud ning mõne päeva pärast suri ka Astrid.

Tiiu langes sügavasse meeleheitesse. Mõtted keerlesid peas – mida teha edasi võõral maal täiesti üksi? Kuidas üldse hakkama saada? Vahel tundus, et ainus väljapääs oleks ka oma elu lõpetada.

Kuid ühel ööl nägid Tiiu unes oma ema, õde ja venda – neil oli koos tore ning nad naersid. Hommikul ärgates mõtles ta, et kui mitte enda pärast, siis vähemalt nende nimel tuleb edasi elada ning ühel päeval lahkuda sellest jubedast kohast.

Aeg möödus – vahel oli kergem, vahel raskem, kuid Tiiu ei andnud kordagi alla ja aastate möödudes pöördus ta kodumaale tagasi, kandes endaga mälestust hukkunud pereliikmetest ja saatusekaaslastest.

Kümned tuhanded mõrvatud Eesti inimesed jäid nimetutesse haudadesse seal, kuhu okupatsioonivõim nad saatis. Kuid tänu sellistele inimestele, nagu Tiiu, ei õnnestunud Vene ülemvõimul mälestust nendest kustutada.

Siia Maarjamäele on rajatud kenotaaf enam kui 23 tuhandele ohvrile ja veel tuhandete saatus ootab välja selgitamist. Paljude perede jaoks on see andnud hingerahu, siin on nüüd koht, kus hukkunud lähedasi meenutada ja küünal süüdata. Siin saab olla üksinda oma mõtetega ja tunda lähedust lahkunutega.

Selleks, et põlvkondade vahetudes mälestused ei kaoks, toime pandud ja karistuseta jäänud kuriteod ei ununeks, et keeruliste aegade saabudes uued põlvkonnad tunneks juba eos ära kurjuse, vajame enamat kui see memoriaal siin. Me vajame paika, kus mälestamise kõrval kuulata lugusid, õppida ja õpetada, jagada oma lugusid teiste rahvastega üle maailma.

Täna aasta pärast, 14. juunil 2027 avame Tallinna lahe vastaskaldal kunagises Patarei vanglas Rahvusvahelise kommunismiohvrite mälestusmuuseumi. Patarei on meie rahvast 20. sajandi keskpaigas tabanud terrori vahetu kehastus, tema müürid on täis imbunud inimeste kannatusi. Mälestusmuuseumi avamisega Patareis anname sellele painajalikule paigale uue elu, uue võimaluse, et püüda vältida sarnaseid kannatusi tulevikus.