85 aastat tagasi sõlmisid kaks toonast Euroopa totalitaarset valitsejat, Stalin ja Hitler, kokku Euroopa omavahelises jagamises huvisfäärideks. Kuid sisimas pidasid mõlemad silmas veel märksa suuremaid eesmärke ja suuremat ülemvõimu. Ülejäänud Euroopa riikide juhtpoliitikute lühinägelik lootus hoida suurem katastroof ära, „toites“ totalitaarseid režiime, loovutades neile Euroopa väiksemaid rahvaid, ei viinud pikemas vaates loomulikult sihile: süües kasvab isu! Tee Teise maailmasõja vallapäästmiseks oli avatud.
Teise maailmasõja käigus Saksamaa, üks kahest suuragressorist, purustati. Teine suuragressor, Nõukogude Liit, saavutas lääneriikide nõusolekul veelgi suurema mõjusfääri, kui oli loodetud saavutada Saksamaaga kokku leppides.
Õnneks või õnnetuseks: võitjate üle kohut ei mõisteta. Saksamaa natsionaalsotsialism kuulutati kuritegelikuks, kuid kommunistlikku utoopiat jutlustanud võitjariik jätkas oma kombitsate laiali ajamist kuni NSV Liidu kokku varisemiseni 1991. aastal, mille järel Hitler-Stalini pakti ohvriks langenud rahvad vabanesid võõrvõimust. 2009. aastal kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti kommunistliku režiimi all kannatanud rahvaste survel kommunismi ja natsismi ohvrite ühiseks mälestuspäevaks. Kuid paraku ei ole need ohud jäänud mälestusena ajalukku. Sõda on Veremaadel taas lahti rullunud!
Juba 912. päeva kestab Venemaa rašistlik täiemahuline sõda Ukraina vastu, mis oli samuti üks Hitler-Stalini pakti ohvreid. Rahvusvaheline üldsus on seni suutnud püsida Ukraina, ja sellega ühtlasi ka meie, seljataga. Täna ei pea baltlased ega idaeurooplased küll kuulama pidevaid süüdistusi russofoobias, kui räägitakse kommunistliku impeeriumi varemete õigusjärglase, Venemaa, ohust demokraatiale ja rahule. Kuid inimesed väsivad, riigid väsivad, mida enam nende endi heaolu kannatab.
Totalitaarsed režiimid pole meie ümbert kuhugi kadunud. Mida enam demokraatlikud ühiskonnad ebameeldivusi peljates oma vahepeal saavutatud heaoluühiskonna mulli kapselduvad, seda jultunumalt tõstab totalitarism pead ning reaalsemaks muutub tegelik oht demokraatlikele ühiskondadele. Üks olulisemaid viise totalitaarsete režiimide kuritegude ning kestva ohu teadvustamiseks on ohvrite mälestuse jäädvustamine ning väärtustamine ühiskonnas. Nii, nagu me täna oleme taas kogunenud siia: Eesti kommunismiohvrite memoriaali.
Lõpetuseks pean kahjuks kordama sõnu, mis laususin siinsamas aasta tagasi ning ka kaks aastat tagasi: Loodan, et tulevasele raššismiohvrite memoriaalile, mis vabas Ukrainas kindlasti püstitatakse, ei lisanduks enam liiga palju ohvrite nimesid!
