Tänan teid lahke kutse eest. Tänan, et pakkusite mulle võimalust avaldada oma mõtteid seoses 23. augustiga. See on mälestuspäev. Et mäletaksime pruuni diktatuuri. Ja punast diktatuuri. Kõigis nende koletislikes, ebainimlikes väljendusvormides ja mastaapides.
Me teame Praha deklaratsiooni Euroopa südametunnistuse ja kommunismi kohta. Sellele kirjutas lisaks Tunne Kelamile, Göran Lindbladile, Vaclav Havelile ja teistele alla ka tuntud sakslane Joachim Gauck, kellest hiljem sai Saksamaa president.
Kui president Gauck külastas viis aastat tagasi Eestit, siis leidsid tema ja president Toomas Hendrik Ilves üksmeelselt, et mida rohkem me tegeleme mäletamise mitmetahulise ülesandega ühiselt, vabade rahvastena, mitte ainult siseriiklikult, seda väärtuslikumad on õppetunnid, mida ajaloost saame. See on ka põhjus, miks Eesti Mälu Instituut alustas koostööd Saksa fondiga, mis tegeleb Ida-Saksamaa kommunistliku diktatuuri uurimisega. Ja miks Saksamaa Suursaatkond toetab tänast konverentsi.
President Gauckile avaldas muljet, kuidas Eestis kasutatakse vabadust arutleda mineviku mõju üle tulevikule. Eri põlvkondadest pärit ja eri emakeelega inimesed räägivad omavahel sellest, kuidas mõjutavad meie vaadet tänasele ja tulevasele maailmale meie oma kogemused üksikisikute, kogukondade ja rahvastena. Ja mida nendest kogemustest saab õppida.
Saksamaa on riik, kes päästis valla Teise maailmasõja ja alustas juutide massimõrvamist. Meie jaoks jääb mälestus holokaustist ja Natsi-režiimist alatiseks kõige koletumaks ja mustemaks peatükiks meie ajaloos.
Aga fakt on ka see, et enne sõda ähvardasid liberaalset demokraatiat nii Saksamaal kui ka mujal Euroopas pidevalt parem- ja vasakäärmuslased. Ning see on nõnda ka tänapäeval.
Kui sõja ajal elas 80 miljonit sakslast natside diktatuuri all, siis pärast sõda jätkus 17 miljoni idasakslase jaoks aastakümneteks kommunistlik diktatuur.
Siin Eestis jättis kommunistlik režiim sügavad haavad peaaegu igale perekonnale. Samamoodi kannatasid ka paljud saksa pered.
Kõneldes Stasi arhiivimaterjalide avalikustamisest ütles President Gauck: „Sulgemine, varjamine ja keelamine ei anna kestlikke lahendusi ei poliitilises ega inimsuhete plaanis.”
Meie kogemused diktatuuride ja Teise maailmasõja õuduste läbielamistest on ühelt poolt kõige raskemad, teisalt aga kõige tähtsamad ajalooteemad, millest eestlased ja sakslased saavad rääkida, et leida püsivaid lahendusi. Ja neist tuleb kõnelda nii avatult ja põhjalikult kui võimalik. Rääkida omavahel. Ja ka naabritega.
Daamid ja härrad!
Just täna aasta tagasi külastas Tallinna Saksamaa praegune president Frank Walter Steinmeier. Ta asetas pärja Vabadussamba juurde – Saksa värvid Eesti lillede keskel.
Oma kõnes tuletas ta meile meelde, et ajalugu ei tunne ühemõttelisust ning mäletamine on keerukas ettevõtmine… 23. augustil algas süngeim aeg… kuid 50 aastat hiljem algas selle lõpp… See päev väljendab lootust, et… vabadus pääseb lõpuks võidule… Miski muu ei vääri meie hoolt nii palju kui rahvastevaheline sõprus Euroopa Liidus.
President rääkis ka sellest, millised on meie kõigi jaoks siin Euroopas 23. augusti õppetunnid.
- Esimene õppetund: Vabaduse jõud
Vägi, mida ei saa püsivalt ahelaisse panna ükski inimpõlgurlik ideoloogia ega totalitaarne võim. Lõpuks ei jäänud peale mitte Molotovi ja Ribbentropi käepigistus, vaid sadade tuhandete vaprate inimeste ühendatud käed aastal 1989.
- Teine õppetund: Euroopa integratsioon
Euroopa Liit sündis pärast Teist maailmasõda – pärast terve kontinendi hävitamist, 60 miljonit hukkunut, natsionalismi, okupatsioone ja massiküüditamisi.
President Steinmeier märkis, et Euroopa tulevik ei saa püsida vaid üksikute riikide õlgadel…, vaid ainult siis, kui kõik osalised kannavad samaväärselt vastutust selle kõige kooshoidmise eest. Ja seisavad Euroopa integratsiooni ja Euroopa väärtuste eest!
- õppetund: Õiguse jõud
Euroopas ja kodus peab kehtima õiguse jõud – mitte tugevama õigus. Jah, Euroopas on suuremaid ja väiksemaid riike. Muidugi on kõigil siseriiklikke probleeme, nagu integratsioon. Aga Euroopa Liidu liikmed on võrdsed, ja kodanikel võrdsed õigused. Veelgi enam: on olemas rahvusvaheline õigus, OSCE riikliku suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtted.
Meie põhiseadused tagavad võrdsed õigused, mida meil tuleb rakendada. Peame tugevdama kodanikuühiskonda, et inimesed saaksid paremini vastu panna äärmuspopulismile – lähtugu see kodu- või välismaalt, parem- või vasakäärmuslastelt.
Daamid ja härrad!
President Steinmeier ütles Tallinnas, et kollektiivne mälu on keeruline ja samas väga emotsionaalne. Kollektiivne mälu annab inimestele ja tervetele rahvastele identiteedi. Kuid see sisaldab ka arusaamatusi ja vääritimõistmist. Mida rohkem me üheskoos kollektiivse mäluga tegeleme, seda kiiremini suudame neist üle saada ja seda kiiremini saavutame rahvastevahelise mõistmise.
Eestis elava sakslasena hindan ma seda, et siin räägitakse asjadest „nii nagu need on”, asju nimetatakse nende õigete nimedega, ausalt, otsekoheselt ja keerutamata. Labidat kutsutaksegi labidaks, mitte aiatööriistaks. Ja nii räägitakse ka tänasel konverentsil. Räägitakse tähtsaimast väärtusest – vabadusest.
2015. aasta suvel Mustpeade Majas toimunud kontserdil laulsid kaks koori – üks Tallinnast ja teine Münchenist – laulu „Ärgake Baltimaad”. Kuulasime seda püsti seistes.
Eestlased teadsid sõnu peast, sakslased laulsid südamega ja neilgi polnud vaja paberilt sõnu vaadata.
1989. aastal said eestlaste ja nende baltlastest naabrite vabadusihast julgust meeleavaldajad Ida-Saksamaal ja paljud teised. Seesama vabadusiha on toonud meid täna siia ja seda peame hoidma – kõik üheskoos terves Euroopas.
Inglise keelest ümber pannud Marje Einre
