… on Hilja Rüütli (1921-2009) ja Helmut Tarandi kirjutatud romaani pealkiri, kus kirjeldatakse Pagari tänaval ja Patarei vanglas üleelatut. Nimetatud raamat meenus mulle taas mitte üksnes seetõttu, et ta on väga hea, vaid eeskätt, kuna lugesin kirjutist küünalde süütamise traditsioonist Julius Kuperjanovi hauamonumendi juures. Oman selle teemaga küll nii öelda vahetut kogemust, kuid täpsustada tahaks siiski väidet, et vastav tava sai alguse alles 1950ndatel aastatel. Tegelikult sai see alguse juba oluliselt varem, esimesel vabariigi sünnipäeval Eesti okupeerimise järel. Sel päeval ühendasid uue nimega Tartu V Keskooli (endine Tartu kolledž) õpilased oma riietuses Hilja Rüütli algatusel sinimustvalged värvikombinatsiooni, tundide järel mindi aga Raadi kalmistule, kus pandi küünlad Julius Kuperjanovi hauamonumendi ette.
Hilja Rüütli visati seepeale kolledžist välja, kuid astus hiljem Tartu Ülikooli, käis 1944.aastal koos Soomepoistega läbi verised lahingud Emajõel, jäi Eestisse, arreteeriti 1945.aastal ning saadeti läbi Pagari peksmiste ja Patarei piinade Siberisse. Koos teise “Beria akadeemia” lõpetanu Helmut Tarandiga kirjutas üleelatust raamatu, toimetas salaja Eestist välja ning lasi läänes avaldada. Ma ei küsinud kunagi, miks nad niimoodi riskisid. Sest avastamisel võis Siberi tee jälle ees seista. Nende jaoks oli see lihtsalt sedavõrd loomulik ja enesestmõistetav, võitlus jätkus lihtsalt teiste vahenditega. Nüüd oli mäletamine tõhusaim relv vägivallamaa vastu. Vahest isegi tõhusam kui mõni teine – metsavennad võidi ju tappa, nende poolt loodud legendi aga hävitada ei suudetud.
Mäletamine pole aga üksnes vastupanu, see on ka vaktsiin selleks, et kommunistlik vägivald enam uuesti ei korduks. Kommunismi ohvrite mõjus memoriaal Maarjamäel peaks igaühe mõtlema panema, kas ikka maksab uuesti? Murelikuks teevad aga arengud kommunistliku terrori all raskelt kannatanud Venemaal, kus kiputakse rohkem mäletama tapjaid kui tapetuid. Ei taha küll kurja kutsuda, kuid see võib viia uute tapmisteni. Loomulikult pole mäletamine lihtne. Eks sellepärast kuradil varju polegi, et ta ei taha, et teda mäletataks.
Eelpooltoodu teeb ilmselt selgeks, miks toetan kommunismiohvrite mälestusmuuseumi rajamist Patarei kompleksi. See läheks tõsi-küll uskumatult palju maksma, hotelli või spaa-keskuse rajamine KGB kunagistesse piinakambritesse võiks raha aga mitte võtta, vaid lausa anda. Saan täiesti aru neist, kes väidavad, et Eesti elab liiga palju minevikus. Eestisse kerkib tõepoolest üha uusi minevikumälestisi. See ei tundu tõesti mõistlik olevat. Aga mida me ajaloos varem midagi mõistlikku oleme teinud? Oma riigi loomine ja Vabadussõtta minek seda nüüd küll polnud. Ometi oleme just tänu sellele üldse olemas. Kadunud Enn Sarve hiljuti ilmunud suurepärases raamatus “Mäletamise kohustus” öeldakse, et “eestlastel on vanasõna: maailm on loodud mitte elamiseks, vaid elamise õppimiseks. Seda õpetust saab anda ainult minevik – ja see tähendab kohustust kõike üleelatut mäletada ja meenutada”.
Mart Laar
