Lugu ilmus esmakordselt ajalehes Postimees 23. märtsil 2019.
Autor: Helen Mihelson
Töö repressiooniohvrite lugudega ei saanud otsa päeval, mil avati Maarjamäe memoriaal. Vastupidi, sadade Eesti inimeste abiga läks töö ühise mälu elushoidmise nimel edasi. Sellele annab kinnitust 200 nimega mälestustahvel, mis kinnitatakse esmaspäeval memoriaali mälestusseinale, rohkem kui 22 000 saatusekaaslase nimede kõrvale.
Kui augusti lõpus avati Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal, oli paljude teiste seas kohal ka Tungalde perekond. Kui ametlik osa läbi sai, käisid ja otsisid nad kirjanik Leelo Tungla vanaema Mari Israeli nime. 1949. aasta märtsis Venemaale küüditatud naise nime seinal aga polnud.
«See võib paista lihtsalt formaalsusena, aga minu jaoks on oluline, et nimedki jõudsid kodumaale ja et neid inimesi pole unustatud,» ütleb Leelo Tungal. Ta läks memoriaali avamisürituselt koju ning otsis üles oma ema Helmese päeviku. Mõni aeg hiljem leidiski ta selle, mida otsis.
«9. aug 1955 suri minu ema Mari Israel Novosibirskis Tšerepanovi rajoonis Šadrino külas ja maeti sinna. Kaugel kodumaast ja kodust. Ometi armastas ta nii väga kodumulda. Paar nädalat jäi tal puudu 90. aastast. Oli hea, väga hea ema ja vanaema. Rahu ta vaese maisele põrmule!»
Katke Leelo Tungla ema päevikust.
FOTO: Erakogu
Need read pärinevad Helmes Tungla päevikust ja tänu sellele ongi ülehomme, mil märtsiküüditamisest möödub 70 aastat, Tungalde perel taas memoriaali juurde asja. Siis avatakse pidulikult uued nimetahvlid, millel on kirjas ka Mari Israeli nimi.
«Ei ole ainult nii, et nutame või kurdame koos. Paneme selle mineviku paika, et saaksime üheskoos edasi minna ja et olevik oleks meie oma.»
«Eks iga pere, eriti just vanemad inimesed mäletavad oma lugusid, aga ikkagi on hea ka järeletulijate seda kõike näidata. See on ju meie ajalugu,» lausub Tungal.
Seetõttu on tal hea meel, et nii palju on neid inimesi, kelle ühine pingutus aitab meie kõigi ühist mälu üles ehitada ja koos hoida. «Ei ole ainult nii, et nutame või kurdame koos,» ütleb ta. «Paneme selle mineviku paika, et saaksime üheskoos edasi minna ja et olevik oleks meie oma.»
Koos Mari Israeliga jõuab mälestusseinale ka Liisu Pikkuri nimi. Nagu ka Israeli puhul, sai töö selle nimel alguse memoriaali avamise päeval.
Kui Liisu Pikkuri lapselaps Ene augusti lõpus memoriaali avamisele läks, lootis ta sealt leida ka oma vanaema Liisu nime. Ene oli vaid kahe ja poole aastane, kui ta koos ema ja vanavanematega Siberisse viidi. Neist neljast on ta ainus, kes kodumaale tagasi jõudis.
Oma ema Meida ja vanaisa Märdi nimed leidis ta memoriaalilt üles, kuid vanaema Liisu oma mitte. See tegi nukraks, Ene arvates väärinuks ka vanaema seinal kohta.
Õnneks oli Enel kaasas rehabiliteerimistunnistus, mis tõendas, et Liisu suri 1949. aasta juuni algul. Ta näitas tunnistust nimede kogumisega tegeleva Eesti Mälu Instituudi inimestele ja pool aastat hiljem ongi vanaema Liisu nimi memoriaalile lisataval tahvlil kirjas.
«Küüditamine on üks osa meie pere ajaloost,» ütleb Riina Lensment, Märdi ja Liisu teise tütre Helmi lapselaps. 1949. aasta kevadel küüditati ka Helmi pere. Nende poeg oli Riina isa Arvo Lensment.
Vanemas eas tegeles kodumaale naasnud isa sugupuu uurimise ja mälestuste kogumisega. Palju meenutusi salvestati diktofonile.
Liisu Pikkur abikaasa Märdiga.
FOTO: Erakogu
«Nüüd, kus isa enam ei ole, vaatan seda materjali ja mõtlen, et ta rääkis oma varasest lapsepõlvest, kodutalust, hilisemast elust. Aga Siberi eluolu – seda ei ole… Ju siis oli tal ikkagi raske seda kõike meenutada,» ütleb tütar Riina Lensment.
«Minu jaoks on need mälestused väga olulised,» lisab ta. «Isa küll enam meie seas pole, aga tema kokku kogutud info ja mälestused elavad ikka edasi.»
Nii teab Riina, et küüditamispäeval oli ilus kevadine ilm, linnud laulsid. Arvo oma ema ja paar aastat vanema vennaga olid ärevate aegade tõttu olnud öösel kodust ära. Sooja voodi asemel magasid nad eemal küünis. Arvati, et päeval neile järgi ei tulda ja asuti kodus toimetama.
Toona vaid 11-aastane Arvo kasutas ära ilusat ilma ja harvendas parajasti oma uue saega viljapuuaias kreegivõsa, kui veoauto õuele sõitis. Väikese sae oli ta paar kuud varem saanud vanaisa Märdilt kingiks.
Sellesama sae võttis poiss endaga Siberisse kaasa.
Sinna jäi ta ühtekokku üheksaks aastaks. Siberis peeti kodukandi inimestega kirja teel ühendust ja seeläbi said nad teada pereliikmete saatusest. Selgus, et kokku küüditati kümme lähemat sugulast. Koju naastes ei olnud perel enam võimalik oma tallu elama asuda ja nii katkes enamjaolt side kodukoha ja sugulastega.
«Küüditamine on üks osa meie pere ajaloost»
Siis hakkaski Arvo omal käel suguvõsa ajaloo ja saatusekaaslaste kohta uurima ja rääkis hiljem osa neist lugudest tütar Riinale edasi.
Nende mälestuste põhjal teab Riina rääkida, et kui küüditajad Pärnumaal nende taludeni jõudsid, arvas Liisu ja Märdi tütar Meida esiti, et ega nad ju ometi väikest Enet ja vanakesi endaga vii.
Meida läks metsa peitu, kuid avastas hiljem, et tema vanad vanemad ja pisike tütar olid ära viidud. Ta läks neile kohe järele ning jõudis Kilingi-Nõmme rongijaama, kui rong seal veel seisis. Pikk rongisõit oli tema voodihaigele isale Märdile liiga ränk ja ta suri teel Siberisse. Liisu suri sihtkohta jõudes. Nende tütar Meida suri mõni aasta hiljem. Kuhu nad maetud on, ei tea täna enam keegi.
«Paljude jaoks ongi memoriaal ainus koht, kus mälestada,» ütleb Heldin Allik, kes tegeleb Eesti Mälu Instituudis repressiooniohvrite kohta andmete kogumisega. «Inimesed ütlevadki meile, et nende jaoks on just sellepärast oluline saada oma lähedase nimi memoriaalile, et oleks koht, kus mälestada, kuhu lilli tuua.»
Töö nimedega läheb edasi
Alliku sõnul ei ole pärast memoriaali avamist nimede kogumise ja ajaloo uurimisega tegelevatel teaduritel töö otsa saanud, hoopis vastupidi.
Küüditamisest puudutatud inimesed helistavad ja saadavad kirju koos hulga ajalooliste dokumentidega. Mõni eakam inimene tuleb ka ise kohale. «Need on väga emotsionaalsed kohtumised,» ütleb Allik. «Ka telefoni teel ei suudeta alati esimese korraga kogu lugu ära rääkida. See on lihtsalt nii valus.»
Vahel võetakse ühendust, sest mõni pereliige on memoriaali mälestusseinalt apsu leidnud. Ka Riina Lensment märkas, et tema vanaema Helmi oli memoriaalil eri nimedega kirjas lausa kahes kohas. Ja ehkki lähedased on tema vanavanaema alati teadnud Liisu Pikkurina, läheb memoriaalile kirja siiski Liisa Pikkur, sest just selline nimeversioon on kirjas ametlikes dokumentides.
Heldin Alliku sõnul ongi tihtipeale nii, et lähedased teavad, et nende esivanemate nime kirjutati ühtmoodi, samal ajal kui näiteks passi kirjutati nimi teistmoodi. Juhtus ju toonastel segastel aegadel isegi ametlikes dokumentides segaseid lugusid – Kaarlist võis mingi hetk saada Karl või vastupidi –, aga memoriaalile läks kirja siiski passi talletatud nimi.
«Ajaloouurimise juures on selline asi paratamatu. Suures režiimis oli ikka lohakaid või pahatahtlikke inimesi,» lisab Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige, ajaloodoktor Meelis Maripuu. «Tagantjärele on väga keeruline tuvastada, kus viga sisse sattus ja kuidas seda parandada.»
Teinekord jällegi võtavad ühendust need, kes oma pereliikme nime mälestusseinalt ei leidnud. Põhjus võib olla selles, et kui elektroonilisse memoriaali lähevadki kirja kõigi nende inimeste nimed, kes repressioonide ohvriks langesid, siis memoriaali tarvis tuli valik teha.
Puhtfüüsiliselt ei oleks kõik nimed ära mahtunud. Niisiis talletati seinale need inimesed, kes Nõukogude Liidu terrori käigus hukkusid – kes mõrvati, kes surid vangistuses või asumisel. Et nende inimeste sugulastel oleks koht, kus mälestada. Teadlikult jäetigi tühi ruum, kuhu nimesid lisada.
Samas ei piisa seinale panemiseks lihtsalt teadmisest, et inimene vangilaagris suri. Vaja on ka surmadaatumit, mille kohta võiks ideaalis ka vastav dokument olla.
«Aga alati ei ole nii lihtne, sest paljude inimeste kohta polegi dokumente, millele meil või nende pereliikmetel ligipääsu oleks,» nendib Maripuu. «Mõne inimese kohta võib leida info viie minutiga, teise puhul jälle uurid nädal aega ja ei leiagi vajalikku infot.»
Niisiis aitabki vahel ka näiteks kaasvangide kirjast kodustele, kus lähedaste surmast teada antakse või kasvõi lühikesest päevikukatkest, nagu oli Leelo Tunglal kodus olemas.
Kuid teadurid ei looda vaid lähedaste peale, vaid otsivad samaaegselt ka ise teavet. Enamike inimeste puhul leiab arhiivist küll info, et ta represseeriti, kuid puudub selgus, kas ta mõrvati, suri laagris või asumisel või hoopis vabanes hiljem.
«Kõigi kohta seda infot paraku ei ole,» ütleb Maripuu. «Tegelikult ei oska me isegi ennustada, kui palju neid nimesid on, kes võiksid mälestusseinale veel lisanduda. Kindlasti on suur ka nende inimeste hulk, kelle puhul me ei suudagi Eestis olemasolevate dokumentide alusel nende saatust välja selgitada.»
«Meie jaoks on väga suur asi, kui inimesed ise infot otsivad,» lisab Allik. Ta näitab dokumente, mis talle on saadetud või toodud – surmatunnistused, kirjad kodustele, ümbrikutäis käsikirju ja mälestusi, fotod ja kõik muu, mis võiks aidata kellegi kadunud lähedase lugu lahti harutada.
Kokku on poole aasta jooksul internetis memoriaali kodulehe kaudu tagasisidet antud 703 inimese kohta. On täpsustatud või lisatud faktilist informatsiooni, kuid jagatud ka isiklikke mälestusi.
Allik ja Maripuu julgustavad, et nendega võib ühendust võtta või internetis tagasisidet anda ka siis, kui pereliikmel on vaid pisike infokild. «Abi on ikka,» ütleb Maripuu. «Kui meil pole inimese saatuse kohta mingit infot ja me õieti ei teagi, kust üldse otsimist alustada, siis võib palju abi olla sellest, kui sugulased midagigi teavad.»
Maripuu kinnitab, et töö terrori ohvrite lugudega läheb edasi. Küll aga ei oska ta ennustada, kui kaua nende nimedega memoriaali tarvis tegeldakse. «Senikaua kui on veel olemas generatsioon, keda see vahetult puudutas ja kui me pole ära kasutanud kogu arhiivides leiduvat dokumentatsiooni, me kindlasti ei lõpeta.»
Küüditamispäeval hoidis vanaema Mari väikest Leelo Tungalt
Leelo Tungla vanaema Mari Israel küüditati 84-aasta vanuselt koos tütre Elliga Novosibirski oblastisse. Kuus aastat hiljem Mari suri.
«Ta oli juba peaaegu 90 – paar kuud jäi puudu, kui tuli teade –, et ta võib koos tütrega kodumaale tagasi pöörduda,» räägib tütretütar Leelo Tungal. «See teade vapustas vanainimese nõrka südant selliselt, et ta sai infarkti ja suri. Sinnasamasse eestlaste surnuaiale ta ka maeti. Need, kes hiljem koju saabusid, rääkisid, et sinna olevat pärast tehtud karjamaa.»
Ehkki tema põrm ei jõudnud kunagi kodumaale, läks ametlikesse dokumentidesse kirja teistsugune info. Nimelt on tolleaegsetes dokumentides Mari Israeli surmaajaks märgitud 1955. asemel aasta hilisem.
Ka memoriaali tarvis infot kogunud Eesti Memento Liidul olid just seesugused andmed. «Kes teab, võib-olla oli võimudel vaja näidata, nagu oleks küüditamise ajal vähem inimesi hukka saanud. Ka võis see lihtsalt ametnike hooletus olla,» arutleb Leelo Tungal.
Oli mis ta oli, kuid kõik olemasolevad ametlikud andmed näitasid, et Mari Israel suri vabastamise järel. Nii ei taibanud ka Eesti Mälu Instituut tema nime mälestusseinale panna.
Kirjanik võttis seepeale Mälu Instituudiga ise ühendust ja sai vastuseks, et tõepoolest, ametlike andmete järgi suri Israel 1956. aastal. «Ema (Helmes Tungal, kes küüditati samuti, kuid naasis hiljem Eestisse, fotol – H. M.) oli küll üsna tubli arhiivipidaja, aga meil ei olnud vanaema surmateadet ega midagi. Aga siis meenus mulle, et ema pidas päevikut juba enne minu sündi ja leidsingi päevikust kuupäevaliselt, et tema ema suri Venemaal,» kirjeldab Tungal.
Tungal ise oli vanaema küüditamise ajal kõigest paariaastane. Teiste mälestuste põhjal teab ta rääkida, et küüditamispäeval olid tema ema Helmes ja isa Feliks läinud linna konverentsile. Tütretirtsu tuli hoidma vanaema Mari.
«Vanaema tuli mind sel päeval hoidma kaheksa kilomeetri kauguselt – mõelda vaid!» räägib Tungal, kes elas toona koos vanematega koolimajas.
«Aga kui ema ja isa tagasi tulid, oli mind õnneks teiste koolitädide hooleks jäetud. Kui keegi poleks mind enda hoole alla võtnud, oleks mindki kaasa võetud.»
