Meelis Maripuu, Eesti Mälu Instituudi juhatuse liige

Kuigi rahvad ja riigid on sõdinud läbi kogu oma senise ajaloo, ei ole see tänapäeval õigustus sõjaliseks rünnakuks.

Esimese maailmasõja järgsed katsed hoiduda sõjast, toites agressoreid nende teele jäävate väikeriikidega, viisid veelgi suurema sõjani. 1938. aasta Müncheni kokkulepe ei pidurdanud Hitlerit, mille tagajärjel Tšehhoslovakkia annekteeriti. Täna, 84 aastat tagasi kommunistliku NSV Liidu ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa vahel sõlmitud salalepete toel hävitati tervikuna neli riiki – Balti riigid ja Poola. Lisaks sellele paisati Soome kaotusterohkesse sõtta.

Teise maailmasõja kogemus juhtis riikide rahvusvahelise kogukonna arusaamise ja kokkuleppeni, et relvastatud jõu kasutamine või sellega ähvardamine on rahvusvahelistes suhetes keelatud. Seejuures tunnistati agressioonisõja vallapäästmine ülimaks rahvusvaheliseks kuriteoks, mille süüdlased peavad saama karistatud.

Öeldakse, et võitjate üle kohut ei mõisteta. Kui natsionaalsotsialism kuulutati sõja lõppedes kuritegelikuks, siis kommunistlikku utoopiat jutlustanud võitjariigil lasti edasi tegutseda. 2009. aastal kuulutas Euroopa Parlament 23. augusti kommunistliku režiimi all kannatanud rahvaste survel kommunismi ja natsismi ohvrite ühiseks mälestuspäevaks. Täna ei pea baltlased ega idaeurooplased enam kuulama pidevaid süüdistusi russofoobias, kui räägitakse kommunistliku impeeriumi varemete õigusjärglase, Venemaa, ohust demokraatiale ja rahule.

Selle muutuse hind on olnud kõrge – tänaseks 546 päeva Venemaa agressioonisõda Ukrinas, kümned tuhanded hukkunud ukrainlased ja miljonid sõjapõgenikud ning sõda ei ole veel kaugeltki lõppenud.

Demokraatlikud lääneriigid ei suutnud või ei soovinud kahjuks oma silmi avada, kui Venemaa ründas 2008. aastal Gruusiat või annekteeris 2014. aastal Krimmi. Vaid üksikud suurriikide poliitikud, näiteks Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble ja USA endine välisminister Hillary Clinton tihkasid Ukraina territooriumi osalist annekteerimist võrrelda Hitleri poliitikaga Tšehhoslovakkias ning toonase suurriikide ebaõnnestunud lepituspoliitikaga. Kahjuks sellest ei piisanud.

Meile ei ole täna oluline, millise -ismi kattevarjus Venemaa oma imperialistlikku vallutussõda peab. Oluline on viia iga inimeseni arusaam, et taolised kuriteod ei tohi jääda väärilise vastuse ja karistuseta.

Kommunismi levitamise loosungite all toimepandud kuriteod on seni jäänud piisava rahvusvahelise hukkamõistuta, rääkimata süüdlaste karistamisest. Venemaa ametlik poliitika on vastupidi tõstnud Stalini taas kõrgele aujärjele.

Loodetavasti aitavad praegused sündmused Ukrainas kaasa ka stalinistliku režiimi tegude adekvaatsele hindamisele rahvusvahelises mastaabis. Täna on esmatähtis teha jõupingutusi, et Venemaa praegused kuriteod ei jääks taas karistuseta ning ühemõttelise hukkamõistuta. Mul on hea meel, et Eesti valitsus on vastava rahvusvaheline agressioonikuritegude tribunali loomise üks olulistest eestvedajatest.

Lõpetuseks pean kahjuks kordama sõnu, mis laususin siinsamas aasta tagasi. Loodan, et tulevasele raššismiohvrite memoriaalile, mis vabas Ukrainas kindlasti püstitatakse, ei lisanduks enam liiga palju ohvrite nimesid!