Neil päevil tähistatakse rahumeelsete 1989. aasta revolutsioonide 30. aastapäeva. Taas tõstatuvad küsimused nende murranguliste aegade otsustavate jõudude ja toetajate, aga ka jätkuva mõju kohta, kirjutab saksa publitsist ja endine Ida-Saksamaa opositsionäär Wolfgang Templin, kes võtab osa Berliini müüri langemise 30. aastapäevale pühendatud konverentsist Tallinnas (8.-9. november 2019).

Eelnevatel aastapäevadel on riigipead ja poliitikud olnud kesksel kohal, näiteks Mihhal Gorbatšovi on tervitatud kui „Rahu printsi“. Sel sügisel on esiplaanil aga kodanikualgatusena puhkenud demonstratsioonid ja protestiaktsioonid. Aastaid tagasi märkis endine Poola president Bronislaw Komorowski: „See polnud mitte diplomaatia või alliansside võit, mis Euroopa ümber kujundas, vaid inimeste vabadusiha.“

Vabaduse nõudmine oli 1989. aastal ka kõige kesksem märk süsteemi kokkuvarisemisest.

9. novembril kogunevad paljude riikide riigipead ja valitsuste esindajad Brandenburgi värava juurde Berliinis. Seekord on nad osa nädalatepikkusest kodanikufestivalist, mille eesmärk on ühendada omavahel mälestused, ootused ja küsimused tuleviku suhtes.

Tänavuste juubelipidustuste tipphetkeks võib pidada laulja Jaroslaw Hutka etteastet, kes osales ka Sametrevolutsioonis Prahas. Ta kehastab mitmeid tuntuid ja tundmatuid eurooplasi, kes 1989. aasta sündmustes osalesid.

Saksa Demokraatlikus Vabariigis koondusid arvukad, kuid isoleeritud rahu-, keskkonna- ja inimõigusteaktivistid poliitiliseks opositsiooniks, mis toimis koordineeritud viisil ja mobiliseeris 1980. aastate lõpus sadade tuhandete osalejatega kodanikuliikumise.

9. oktoobril sai Leipzigist Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei sõjaväe ja linna kodanike vahelise vastasseisu keskpunkt. Meeleavaldajate julgus ja meelekindlus sundisid ärevad ja demoraliseerinud sõjaväe ja kodanikuesindajad alla andma.

Võit Leipzigis oli osa ahelreaktsioonist, mis viis iseseisvusliikumisteni Nõukogude liidus, Balti riikides, Georgias, Ukrainas jne. Kulutulena liikunud demokraatlikes revolutsioonides võitis vabadus türannia. Raudne eesriie, mis oli aastakümned Euroopat lõhestanud, oli langenud ning Euroopa võis taas kokku kasvada. Otsustavaks sai aga Poola liikumine Solidaarsus 1980. aasta suvel. Loosung „Kõik algas Gdanskis“ kõlab õigustatult uhkelt, kuna järgnes, Vaclav Havelit tsiteerides, „võimutute võim“.

Glasnosti ja perestroika abil püüdis Mihhail Gorbtšov päästa süsteemi, mis oli hukule määratud. Tahtmatult sai temast selle hauakaevaja ja Nõukogude Liidu lagunemise tunnistaja.

Balti riigid kasutasid seda hetke, et ühineda teiste idabloki riikidega ja oma poliitilist süsteemi täielikult reformida. 15 aastat hiljem aitasid need püüdlused neil saada täieõiguslikeks Euroopa Liidu liikmeteks.

Mõnedel riikidel nagu Ukraina ja Georgia, mis olid end Nõukogude Liidu tuumikust lahku löönud, seisab kõige raskem osa alles ees. 2008. aastast ohustavad neid Vladimir Putini juhitud uusimperialistliku Venemaa ülemvõimu püüdlused. 1990ndtel kadus lootus luua häid heanaaberlikke suhteid iseseisvate Ida-Euroopa riikide ja Vene Föderatsiooni vahel. Suur-Venemaa šovinism on endiselt tuntav.

Leedu patrioot ja vabadusvõitleja Vytautas Landsbergis jälgis sündmuste kulgu ülima tähelepanuga. 1989. aasta tähenduslikkust kommenteeris ta sõnadega „Tookord võitsime lahingu, seejärel hakkasime järgmist ootama“.

Ta peab Venemaa arengut Jeltsini ajast Putinini režiimini ja Vene reformimeelsete kaotust suurenenud riskide ja ohtude faasiks. Ta usub, et Venemaa soovib taas oma lähinaabruse üle valitseda. Landsbergis leiab, et Vladimir Putin ja tema järgijad eelistavad hirmunud ja allaheitlikke, n-ö „rahustatud“, naabreid. Vaid NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus kaitseb Balti riike ja Poolat Georgia ja Ukraina saatuse, sõdade ja varjamatu annektsiooni eest. Siiski on reaalsus pidevad provokatsioonid Venemaa poolt.

Peale selle, mida Venemaa peab „lähinaabruseks“ on Vene sõjaarsenal suunatud terve Euroopa Liidu vastu, taotledes selle allakäiku ja nõrkust. Euroopa Liitu vastandatakse Venemaa enda autoritaarse diktatuuri mudeliga. Unistused alternatiivsest Euraasia Liidust on taaselustatud, kuigi sellised ideed on ammu ajaloo prügikasti saadetud.

Kui seni on Lääne-Euroopa riigid ja nende poliitilised esindajad lootnud, et uus Venemaa võiks olla strateegiline partner lahendamaks rahvusvahelisi kriise ja konflikte, siis nüüd on kindlasti kätte jõudnud aeg need illusioonid hüljata. Putini ja Siloviki võimu all on Venemaa muutunud strateegiliseks vastaseks, kellele tuleb järjekindlalt vastu astuda. Osa sellest hoiakust peavad olema pidevalt karmistuvad sanktsioonid, millega kaasneb ka NATO kohaolek meie haavataval idatiival. Kokkulepe ehitada Nordstream 2 johtus Saksamaa ja Lääne-Euroopa majandushuvidest, mis saadab itta selge signaali poliitilisest nõrkusest.

Nii viimase 30 aasta, viimaste aastate kui ka kuude positiivsed kogemused näitavad, et meie partnerid ja liitlased on Vene ühiskonna osa, mis võitleb ellujäämise ja isikuvabaduste eest. Need on inimesed, kes organiseerivad demonstratsioone ja protestiaktsioone ning soovivad viia Venemaa demokraatlikule teele. Ka rahvusvahelised signaalid nagu julged meeleavaldajad Hong Kongis, Türgis ja Lähis-Idas kannavad vabadusesõnumit, mis kajas Euroopas 1989. aastal.

Artikkel ilmus esmakordselt 5. novembril 2019 ajalehes Postimees.