Meelis Maripuu, Eesti Mälu Instituudi juhatuse esimees

83 aastat tagasi sõlmisid totalitaarsed suurriigid, kommunistlik NSV Liit ja natsionaalsotsialistlik Saksamaa, leppe, mis võimaldas valla päästa Teise maailmasõja. Need režiimid ja nende ideoloogilised partnerid mõrvasid kümneid ja kümneid miljoneid inimesi. Selle sõja otseste ja kaudsete järelmõjudega peame tegelema nii täna kui ka tulevikus.

Natsionaalsotsialism kui sõja kaotajariigi ideoloogia mõisteti kuritegelikuna hukka kohe pärast sõja lõppu ja on tänaseks üleüldiselt demoniseeritud. Kommunistliku ideoloogia utopistlike loosungite all rahvaid anastanud ja inimesi mõrvanud Nõukogude Liit oli aga võitjate poolel. Selle tulemusena on kommunistlike režiimide kuriteod senini paljudele tundmatud või neid ei soovita tunda. Kuigi Euroopa Parlament kuulutas 2009. aastal 23. augusti kommunistliku režiimi all kannatanud rahvaste survel kommunismi ja natsismi ohvrite ühiseks mälestuspäevaks, ei ole selle tähistamine isegi paljudes Euroopa riikides tänini iseenesestmõistetavaks tavaks saanud.

Kuid peamine küsimus ei ole selles, kas rahvusvaheline üldsus on kuritegelikuks tunnistanud ühe, kaks või veel rohkem „…ism“-e. Kaldudes siin küll trafaretsetesse lausungitesse, siis peamine on ajaloo õppetundide varal ära tunda ohukohad, mil taas mõni taoline režiim pead tõstab ja sellele ühiselt resoluutselt vastu astuda. Ohvritel ei ole vahet, millisest „…ism“-ist juhindub neid tappev kuritegelik režiim.

Aastakümneid kuulsid baltlased ja idaeurooplased kommunistlike režiimide kuritegudest ning Venemaalt lähtuvast uuest potentsiaalsest ohust rääkides peamiselt etteheiteid, et oleme oma ohvri rolli n-ö kinni jäänud. Aasta tagasi siin samas kõnepuldis seistes ütlesin: “Ka tänases maailmas on, eriti väiksematel rahvastel, jätkuvalt oht sattuda kuritegelike režiimide rünnaku alla. Ja siis ei ole enam oluline, millist ideoloogiat kattevarjuna kasutades oma tegusid toime pannakse.“

Täna käib Ukrainas Venemaa alustatud täiemõõduline vallutussõda. Esikohal ei ole enam kommunistlik ideoloogia, kuigi ka nende sümbolitega flirditakse. Selgemaid piirjooni võtab seal ideoloogia, mis on saanud nimeks raššism. Praegu ei ole esmatähtsad intellektuaalsed arutelud järjekordse „…ism“-i olemuse üle, vaid tegelik abi Ukraina võitlejatele, et Ukraina rahvas ja riik, mis homme tähistavad oma riikluse tähtpäeva sõja tingimustes, saaksid seda järgmisel aastal pühitseda vaba rahva ja riigina.

Õnneks ei ole Venemaa praegu suutnud realiseerida sarnast rahvusvahelist huvisfääride jaotust, nagu see toimus 1939. aastal. Rahvusvaheline üldsus on seni seisnud Ukraina, ja sellega ühtlasi ka meie, seljataga, et vastu seista käimasolevale agressioonile. Kuid inimesed väsivad, riigid väsivad, mida enam nende endi heaolu kannatab. Peame tegema kõik endast oleneva, et senine toetus Ukrainale ei kahaneks, vaid hoopis suureneks, et tuua sõja käiku otsustav pööre.

Et tulevasele raššismiohvrite memoriaalile, mis vabas Ukrainas kindlasti püstitatakse, ei lisanduks enam liiga palju ohvrite nimesid!