Meelis Maripuu, Eesti Mälu Instituudi juhatuse esimees
Täna 82 aastat tagasi lõid kaks totalitaarset suurriiki, kommunistlik NSV Liit ja natsionaalsotsialistlik Saksamaa käed, mis võimaldas neil valla päästa Teine maailmasõda. Võitluses ülemvõimu pärast maailmas mõrvasid need režiimid ja nende ideoloogilised partnerid kümneid ja kümneid miljoneid inimesi.
Maailmasõja tulemusena kulgenud ajaloo poliitilised keerdkäigud on aga läinud nii, et natsismi kuriteod on rahvusvahelise üldsuse silmis omandanud ajaloolise pärispatu staatuse. Samas kommunistlike režiimide kuriteod on paljudele jätkuvalt tundmatu maailm või suisa tabuteema. Kommunistliku režiimi all kannatanud rahvaste esindajate survel kuulutas Euroopa Parlament 2009. aastal 23. augusti kommunismi ja natsismi ohvrite ühiseks mälestuspäevaks. Kuigi rahvusvaheliselt musta lindi päevana tuntud mälestuspäeva tähistamisega on ühinenud mitmed riigid ka väljaspool Euroopa Liitu ning Euroopatki, siis siseriiklikult tähistavad seda seni kahjuks vaid pooled Euroopa Liidu riigid.
Oleme kuulnud etteheiteid, et kommunistlike režiimide kuritegude päevakorral hoidmine on „baltlaste“ ja idaeurooplaste kiiks, et oleme kinni jäänud nö ohvri rolli jne. Kuid ehk on selle taga hoopis soov ajalugu puhtaks pesta?
Me saame inimestena ja rahvana olla ainult need, kellena mäletame end olevat. Mälu on õrn, seda püütakse manipuleerida, püütakse kustutada. Hitleri kujutamine ajaloolise pärispatu arhetüübina on võimaldanud paljudel teistel avalikust hukkamõistust pääseda. Nende ohvrite ristiteta hauad neelab loodus või peidetakse need uusehituste alla.
Me oleme rahvana otsustanud mitte unustada, mitte lasta kustutada mälestust toimunud ülekohtust. Selle üheks kesksemaks ja kõige monumentaalsemaks väljenduseks on Eesti kommunismiohvrite memoriaal, kuhu me täna kogunenud oleme. Siit üle Tallinna lahe paistab endine Patarei vangla, kuhu me rajame Rahvusvahelist kommunismiohvrite mälestusmuuseumit. Siinne memoriaal on kenotaafiks kümnetele tuhandetele ohvritele, kes mõrvati poliitlistel kaalutlustel. See on ka kohaks, kuhu saame koguneda, kogeda mineviku õppetunde ja tunda end koos tugevamana.
Me ei tunne end täna ohvrina, kuid peame maailma jälgima avatud pilguga. Ka tänases maailmas on eriti väiksematel rahvastel jätkuvalt oht sattuda kuritegelike režiimide rünnaku alla. Ja siis ei ole enam oluline, millist ideoloogiat kattevarjuna kasutades oma tegusid toime pannakse.
See oht on universaalne ja sellest hoidumiseks tuleb kasutada iga ajaloolist kogemust. Üheltki rahvalt ei saa ega tohi võtta tema ajaloolist kogemust, vaid seda tuleb jagada teistega. Meile on ajalugu andnud kogemuse nii kommunistliku kui ka natsionaalsotsialistliku režiimiga. Seega on meie missioon püüda rääkida kaht lugu koostoimes, ühendada oma ajalooline kogemus, et hoiduda ise ja hoida teisi sattumast ohvri rolli.
